Peter Gornischeff: keskkonnaväited toodetel pole alati usaldusväärsed

Oleme näinud erinevaid reklaame, kus tootja väidab, et ta on konkurendist väiksema rohejalajäljega või 100% naturaalne. Keskkonnahoidu lubavad märgised ja väited pole aga alati nii rohelised, kui paistavad.

Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) kutsus sel teemal Arvamusfestivalil arutlema eksperdid, kes igapäevaselt erinevate nurkade alt kestlikkuse teemaga tegelevad. Avan arutelust kõlama jäänud mõtteid ja järeldusi ka laiemale avalikkusele.

Ökomärgised ja roheväited ei ole alati tõendatavad

Selleks, et keskkonnaväidete ja märgiste keerulisest maastikust aru saada, peab kõigepealt neil vahet tegema. Ökomärgiseid annab välja sõltumatu organisatsioon toetudes vastavale teabele ning teadusuuringutele. Märgiste taga on kindlad nõuded ja arvutusviisid. Tarbides märgisega tooteid, võib kindel olla, et need on tervisele ja keskkonnale ohutumad. Kui toode ei vasta märgise nõuetele, siis pole õigust seda ka pakendile lisada.

Rohemärgiste osas olid arutelul osalejad ühel meelel, et need on vajalikud nii palju, kui ettevõte ise tunneb, et ta on valmis oma ressursse nendesse märgistesse panema ja samal ajal ka tarbija neilt seda ootab. Kahtlemata on märgised tarbijate jaoks usalduse ja kvaliteedimärk.

Samas on hakanud tekkima ettevõttesiseseid märgiseid, millega ettevõtted soovivad oma teenust või toodet esile tõsta ning tarbijatele tutvustada oma väärtusi. Sellised roheväited või märgised on käsitletavad tootjate ja teenuseosutajate väljahõigetena, mille aluseks on ettevõtte endi teadmine või tunnetus. Siiski peaksid need väited olema täpsed, selged ja kontrollitavad.

Kvaliteetne keskkonnajalajälje mõõtmine eeldab reeglina välise eksperdi kaasamist.

Üldised sõnastused nagu „roheline“ või „jätkusuutlik“ ei ole hea tava nii kliendi kui partnerite ja allhankijate ahelates. Väidete tõesus on tarbija enda hinnata, kuna kolmas osapool pole neid kinnitanud erinevalt rohemärgisest. Turu korrastamiseks on Euroopas tänaseks ka mõned pretsedendid tekkinud, et tarbijakaitse aspektist tootjaid korrale kutsuda. Seetõttu on võimalik, et see on ka Eestis aja küsimus.

Balti Keskkonnafoorumi kommunikatsioonieksperdi Triin Sakermaa sõnul tasubki just eelkõige tarbijal, aga näiteks ka ettevõttel tooraine või teenuse ostjana olla tähelepanelik ebamääraste ja üldsõnaliste väidete osas (nagu „keskkonnasõbralik“, „roheline“, „ökoloogiline“ ja „kliimasõbralik“ jms), kuna need ei ole tihti tõenduspõhised. Tasub kontrollida tootja kodulehelt, kas väidete kinnituseks on esitatud mingeid tõendeid: millised on sertifikaadid toorainetele või kas ettevõttel on tõelisi keskkonnasõbralikke praktikaid ellu viiv keskkonnapoliitika. Oluline on ka märgata, kas ettevõtte üldine kuvand tundub aus ja läbipaistev ning milline on nende suhtlus tarbijatega.

Süsiniku jalajälje mõõtmine tuleb korraldada õigesti

Märgistest ja väidetest eraldi tuleb vaadata tootja keskkonna- ja süsiniku jalajälge. Ka siin on esimeseks väljakutseks õige definitsiooni ja arvutusmudeli kasutus. Juba täna on kasutusel rohe-, süsiniku- ja keskkonnajalajälg. Sustinere keskkonnaekspert Susanna Vain selgitas, et süsiniku jalajälg viitab konkreetse metoodika alusel arvutatud kliimamõjule, sh on selle hindamisse kaasatud kõik olulisemad kliimamuutusi põhjustavad kasvuhoonegaasid.

Süsiniku jalajälje hindamiseks üks levinuim standard on Greenhouse Gas Protocol, mis võimaldab ettevõtte süsiniku jalajälge hinnata terviklikult ja tootmise väärtusahela ja elutsükli üleselt. Kvaliteetne keskkonnajalajälje mõõtmine eeldab reeglina välise eksperdi kaasamist, samuti peavad suuremad ja spetsiifilisema tegevusvaldkonna ettevõtted kaasama välise eksperdi KHG jalajälje hindamisse.

Süsiniku kompenseerimise krediitide pakkujatel puudub tihti täpsem ülevaade oma projektidest ja sellest, kas süsiniku emissioone on ka tegelikult vähendatud.

Kui ettevõte raporteerib oma kliimamõju, siis on selle usaldusväärsuseks vaja täpsustada hindamise ulatust, metoodikat ja hindajat, sh kas hindamisele on mingeid olulisi kitsendusi tehtud. Näiteks võib mõne olulise kategooria andmete puudumise kõrvale jätmine omada väga suurt mõju toote, teenuse või ettevõtte jalajäljele.

Rohejalajälg seevastu on hoopis laiem termin, millel ühtset definitsiooni ei ole. Seega on tarbijana vaja esmalt seda kuskil nähes ja tarbimisotsust tehes süüvida, mida see tähendab. Kas see viitab mõnele muule keskkonnamõjule peale süsiniku jalajälje ja kliimamõju? Ökoloogilisele jalajäljele (keskkonnamõju väljendatuna läbi maakasutuse ehk hektarite) ja loodussõbralikkusele? Nagu ka arutelus tõdeti, on pimesi uskumise asemel vaja esmalt küsida, millist tõestust ettevõte oma väitele pakub ning kas pakutud tõendusmaterjal tõepoolest kinnitab väidet või on hoopis väitega üle paisutatud.

Kestliku mõtteviis on peavoolustumas

Kestlikud tooted ja teenused, ressursside kokkuhoid ning ringmajanduse põhimõtete järgimine on ettevõtetele tänastes Euroopa ühisturu konkurentsitingimustes ellujäämiseks iseenesest mõistatavad. Selleks on ka riigid hakanud ettevõtteid ja organisatsioone rohkem toetama ja suunama, seda ka Eestis.

EAS-i/KredEx-i ühendasutuse kestliku arengu projektijuht Kerli Paas tõi välja neli põhisuunda, kuidas nemad toetavad ettevõtete ärimudeli muutmist kestlikumaks, toodete muutumist süsinikuneutraalsemaks ning ringmajanduse ja ÜRO kestliku arengu põhimõtete järkjärgulist kasutuselevõttu. Need on teadlikkuse suurendamine, rohefookusega harivad programmid ja meistriklassid, finantseerimine toetuste ja garantiidega ja kasulikud tööriistad uuringute, analüüside, arvutusmudelite ja mõõdikute näol.

KIKi vaates toob uus rahastusperiood ettevõtetele mitmeid ressursitõhususe ja ringmajanduse toetuseid, mis järgnevatel aastatel avatakse. Samuti pakub KIK koos heade partneritega Eesti ettevõtetele ja asutustele eelnõustamist, et valideerida projektide sobivust Euroopa otsetoetuste taotlemiseks, et hoogu anda suurtele keskkonnaprojektidele, milleks Eestis jagatavatest toetusest sageli napib. Kahtlemata on need tooted ja teenused abiks Eesti ettevõtetele, et neid üha enam keskkonnahoiu suunas suunata.

Süsiniku kompenseerimine on libe jää

Jõudsime oma arutelu käigus ka süsiniku kompenseerimiseni (laiemalt tuntud ka kui offset). See tähendab, kui ettevõte on teinud endast oleneva oma tegevuse mõju vähendamiseks ja ise ei saa teatud „kriitilisest massist“ allapoole emissioone vähendada, siis turul on tegutsejaid, kes pakuvad vähendamiseks süsinikukrediite ehk süsinikku on võimalik vähendada mõne teise tegevusega. Levinumad on metsa istutamine ja looduslike maade taastamine arenguriikides.

Taoline tegevus on saanud viimasel ajal küll palju kriitikat, kuna krediitide pakkujatel puudub tihti täpsem ülevaade oma projektidest ja sellest, kas süsiniku emissioone on ka tegelikult vähendatud ning kas neid luues on täidetud lisanduva tegevuse nõue ehk tegemist on süsiniku sidumisega, mida ilma antud krediidita ei toimuks. Lisaks on offsetil roheindulgentsi maik ehk kohati käsitletakse seda ka südametunnistuse puhtaks ostmise või rohepesuna. Samuti on näiteid, kus ettevõtjad on ostnud suure hulga odava hinnaga krediite, siinjuures ise mitte midagi tehes, välja arvatud sellest rääkimine.

Teisest küljest on antud tegevusega (kui õigesti tehtud) siiski võimalik koguda raha looduse taastamise projektidele, mis muidu rahastust ei leiaks. Ilmselt vajab turg veel täpsemat reglementeerimist, millega Euroopa Liidu tasandil ka tegeletakse. Soovitus, mis ettevõtetele arutelu käigus välja kujunes, oli esmalt vähendada ettevõtte enda keskkonnamõju maksimaalset muude vahenditega ning alles siis kasutada läbipaistvat süsiniku kompenseerimist.

Kuidas see kõik praktikas rakendub?

Andres Kangur Thermoryst tõi arutellu praktilise ja julgustava vaate. Ausa tõdemusena kõlas, et süsiniku jalajälje hindamine praktikas annab võimaluse olla atraktiivsed nii klientide, partnerite kui ka töötajate silmis. Ettevõtted peavad tegelema kestlikkuse teemadega strateegiliselt, sest tulevikus kliendid hakkavad järjest rohkem nõudma tegusid ja mitte lihtsalt väiteid. Thermory tegi CO2 auditi, liitus Rohetiigriga ja lõi strateegilise plaani ning teekaardi. Selgus, et energeetika, tark tootmine ja ringmajandus on Thermory rohestrateegia kolm peamist suunda, kus päriselt rohestumine toimub. Selline tegevus koondab ühtlasi sama mõtteviisiga inimesi ning võimaldab ettevõtte väärtust kasvatada kõigi osapoolte jaoks ehk tegemist on win-win olukorraga.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et rohemärgised ja lubadused on mõnes mõttes küll trenditeema, aga kindlasti ei ole nende taga ainult tühjad lubadused, vaid tihti ka aus ja maailmavaateline valik. Tuleb tunnistada, et just roheväidetega keeratakse üle vindi ning samal ajal ei oska paljud tublid ettevõtted oma looduslähedast praktikat suurde pilti tõlkida. Konsensuslikult järeldasime arutelul osalejatega, et tarbijad on tegelikult targad ning oskavad eristada sertifitseeritud märgiseid ja isedeklareeritavaid väiteid. Ka ettevõtted peaksid sellest lähtuvalt tarku tulevikuvalikuid tegema.