Äratundmine, et midagi peab muutuma, tekkis umbes viis aastat tagasi, kui hakkasin põhjalikumalt uurima, kuidas õigesti prügi sorteerida. Olin seda vanemate eeskujul automaatrežiimil lapsest saati teinud, aga mingi hetk tekkis kahtlus, kas tõesti on kõik nii lihtne nagu meile pea 20 aastat räägitud on. Sain aru, et ainult prügi sorteerimine ei tee mind keskkonnasõbralikuks inimeseks.

Eks meile on aastakümneid räägitud, et tarbimine on okei, kui sa prügi pärast õigesse prügikasti viskad. Tegelikult nii ju ei ole. Mõistmine, et ainuke lahendus prügiprobleemile on seda mitte tekitada, viis kõigepealt pakendivaba elustiilini ja siis RingKarbini. Otsus luua RingKarp sündis 2020. aasta jõululauas koos ema ja õega, kui saime aru, et ega olukord enne paremaks lähe, kui me ise midagi ette ei võta.

Ava palun enda keskkonnasõbralikku mõtte- ja eluviisi.

Keskkond on minu jaoks kogu aeg tähtis olnud. Teema olulisus võimendus pärast laste sündi – tahan teha kõik selleks, et hoida neid eemale ohtlikest ainetest, et minu lastel ei tekiks prügipimedust, et neil ja omakorda nende lastel oleks elamiskõlbulik keskkond.

Kuna olen ka õpetaja, siis tunnen topeltvastutust. Koolis räägitu peab olema selgelt seotud meie käitumisega elus. Klassiüritused on meil rangelt ühekordsete pakendite vabad, õhupalle kaunistuseks ei ole, klassiruumis on olemas sorteerimiseks prügikastid, sh biojäätmed koos vermikompostriga, korraldatud on kõikide prügiliikide äravedu (tihti juhtub, et klassis sorteeritakse, aga õues on ikka ainult üks või kaks konteinerit).

Ainult rääkimisest ei piisa, reaalseid tegusid on vaja. Ringmajandusest oskavad juba rääkida kõik, aga tegusid teevad veel vähesed.

Mida loed enda suurimaks karjäärialaseks saavutuseks? Mis aga on olnud suurim õppetund?

Kui RingKarbiga alustasime, siis eeldasime, et maamuna peal ei ole mitte ühtegi toidukohta, kes ei soovi oma klientidele pakkuda keskkonnasõbralikku lahendust toidu ja joogi kaasamüümiseks. Kahjuks on meie ühiskonnas veel palju teadmatust (nt „juba olen roheline, sest kasutan biolagunevaid tooteid“) ja ignorantsust (“minul on ükskõik, mida mu kliendid minu käest saadud pakenditega teevad; enne, kui seadus ei nõua, ei tee ma midagi“).

Suuri asju saavutame ainult koostöös keskkonnast hoolivate toidukohtadega. RingKarbi süsteem läheb tööle seal, kus toidukoht seda ise tahab. Eks nii on iga uue asjaga. Eriti suur rõõm on selle üle, et meil on võrgustikus juba mitmeid toidukohti, kus kliendile ühekordseid pakendeid ei antagi. Oleme väga uhked, et nad on julgenud proovida ja tõestanud, et kliendid ei kao mitte kuhugi.

Kes või mis sind tegutsema motiveerib?

Minu lapsed ja ilmselt iseloomuomadus, et ma ei suuda kõrval seista, kui näen, et midagi on väga valesti.

Mis on olnud raskeim katsumus ettevõtjana, mille oled pidanud ületama?

Minul kipub olema nii, et olen oma aja ori ehk katsumus on see, kuidas leida tasakaal töö ja muu elu vahel. Eriti raske on siis, kui töö väga meeldib.

Avades lühidalt Impact Day ettekande teemat, siis mida saab iga inimene teha selleks, et olla pakendades parem versioon iseendast?

Peas peab ära käima muutus, et mistahes materjalist ühekordne pakend ei ole keskkonnasõbralik valik. Peame muutma oma tarbimisharjumusi ja see on palju enamat kui pelgalt kilekoti asemel paberkott valida. Võta, viska ära ja küll keegi tegeleb ei ole lihtsalt võimalik. Kui tahame päriselt keskkonnasõbralikud olla, siis „viska ära“ mõtte peab enda peast välja saama ja asendama mõttega „pesen ära ja kasutan uuesti“.

Oluline on ka lahti mõtestada, mis asi on korduskasutus. Minu hinnangul on korduskasutamine see, kui kasutan ühte ja sama pakendit aastaid.

Millise kolme sõnaga sa ennast iseloomustaksid?

Tegutseja, õppija, suhtleja.

7 oktoobril Põhjala tehases toimuval Impact Dayl avab Katarina teemat „Kuidas olla iga päevaga parem versioon endast? Pakendades.“. Registreerimine mõjufestivalile SIIN.