Maailma ja looduse kaitsmine eeldab läbimõeldud otsuseid

Maaülikooli rektor Mait Klaassen näeb keskkonna- ja majandusprobleemide keerulist sümbioosi nii Eesti kui ka kogu maailma olukorda hinnates.

Maakera elanike arv kasvab, kuid maad, mis tagab inimkonna toitmise ja katmise, juurde ei tule. Globaalsetest ressurssidest rääkides kasutab Mait Klaassen näitliku õppevahendina õuna – ilusat ja ümmargust ja tinglikult natuke meie planeedi moodi.

„Kui see õun oleks maakera ...“ alustab Klaassen ja jätkab: „... siis esmalt tuleks siit 70% eemaldada. Selline kogus planeedist Maa on vee all. Tõsi küll, veest saab kalu, teisi mereloomi ja veidi ka muud, aga pindala arvestades siiski väga vähe. Nüüd, kus meil on õunast alles 30%, teeme selle omakorda pooleks – maismaast pool on kõrbed, jää ja mäed, kus maad harida ei saa. Järelejäänud 15% on kõik, millele me Maa elanikkonnana loota saame. Sinna mahuvad põllu- ja karjamaad, metsad ja troopika. Haritavat maad on sellest 11%, karjamaid 10%.“

Kui aga suure maakera-õuna asemel väikest maarjamaist pindala vaadelda, juhib ta tähelepanu sellele, et ehkki meil kõrbe ega mägesid pole, on suur osa Eesti maismaast liigniiske ja mullatüüpide kaart meenutab peale vaadates lapitekki – sedavõrd palju on erinevaid mullatüüpe.

„Taas õunaga võrreldes tuleks nüüd ettevaatlikult koorima hakata. Mullakihi paksuseks arvestatakse enamasti meetrijagu, aga süsiniku ja toitaineterikkaim osa on mullast ülemine 20 cm. Just see on meid toitev pinnasekiht,“ märgib Mait Klaassen.

Kõige lühemalt öeldes on see ülimalt piiratud pind- ja ruumala peamine ressurss, mis peab tagama inimkonna toimetuleku. Siit edasi mõeldes ei teki ilmselt kellelgi küsimust, miks keskkonnakaitse vajalik on.

Metsa elukaar sarnaneb inimese omaga

Inimkonna areng ja üha suurenevad vajadused on kaasa toonud CO₂ emissiooni märkimisväärse kasvu. Kliimamuutus mõjutab kogu maakera. Euroopaski muutuvad üha sagedasemaks äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu põud, kuumalained, tugevad vihmasajud, üleujutused ja maalihked. Kiiresti muutuva kliima tagajärgedeks on ka merevee taseme tõus, ookeanide hapestumine ja elurikkuse kadumine.

Selleks et üleilmne soojenemine ei ületaks 1,5 °C (valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) soovitatud ohutu lävi), on CO₂-neutraalsuse saavutamine 21. sajandi keskpaigaks ülioluline. Vastav eesmärk on seatud ka Pariisi kliimakokkuleppega, mille on allkirjastanud 195 riiki, sealhulgas Euroopa Liit. Ka Eestil on siin oma roll kanda ja kui hakkama ei saada, siis oma trahvid maksta.

Mait Klaassen nendib, et võetud kohustus pole Eestile kerge ja et sellega toime tulemine nõuab omajagu pingutust. See, milline tee valida ja mida tänapäevane keskkonnakaitse tähendab, tekitab aga palju vaidlusi ning kütab üles hulgaliselt emotsioone.

Mait Klaassen juhib siinjuures tähelepanu metsade majandamisele: „Eesti metsade arengut ei saa vaadata lahus Eesti ajaloost. Enne teist maailmasõda oli meil põllumaid märksa rohkem kui praegu ning neid hariti peamiselt hobusega. Sõda ja küüditamine vähendasid rahvaarvu ning osa põlde metsastus. Kolhooside ajal hakati maad harima traktoriga ja need põllusiilud, kuhu traktoriga ei pääsenud, lasti samuti metsa kasvada. Praeguseks on need metsad raieküpsed ning kui neid ei raiuta, ei seo nad enam süsinikku.“

„Metsa süsinikuringe puhul on tegemist sama loomuliku protsessiga nagu on inimese elukaar,“ selgitab Mait Klaassen. „Väga noor mets on nagu väike laps. Tema eest tuleb hoolitseda. Kui ta kasvab, hakkab ta n-ö tagasi andma, metsa puhul on selleks andmiseks süsiniku sidumine. Vana mets enam ei seo ning kui puu hakkab mädanema, liigub süsinik atmosfääri tagasi. Süsiniku sidumiseks tuleb puit väärindada, olgu siis mööbliks või puidukeemiaks.“

Raiekeelud raskendavad kliimaeesmärkide täitmist

Mait Klaassen kiidab RMK metsamajandamist – sedavõrd nagu raiutakse, istutakse ka uut metsa. Probleeme võib tema sõnul tekitada aga see, kui raiepiirangute hulka suurendatakse ja üha rohkem metsa jääb süsinikuringesse.

„Kui me võtame raiemahud maha, tähendab see muu hulgas ka seda, et noori ja keskealisi metsi jääb vähemaks, mis omakorda vähendab süsiniku sidumist,“ põhjendab ta ning lisab, et liigirikkust toetavad ürgmetsad on meil olemas, kuid argument, et 130-aastane männimets on ilus vaadata ja seal on hea seenel käia, ei peaks olema argument, et seda inimeste kasvama pandud metsa raiuda ei tohiks.

Mõelda tuleks Klaasseni sõnul sellelegi, et metsi Eestisse eriti juurde ei tule. Valglinnastumine ja teedeehitus võtavad oma ning ilmselt ei hakka keegi ka põllu- ja karjamaid metsastama, sest süüa on samuti vaja.

„Küsimused, mis Eesti ees seisavad, on väga keerulised ja mitmetahulised ning erimeelsused tuleb rahulikult läbi arutada, et mitte uusi piiranguid seades keskkonnale kasu asemel kahju tekitada,“ arutleb Mait Klaassen.