JÄRGMINE PÕLVKOND | Sinu ühe T-särgi tootmiseks kulunud veehulk on kellegi mitme aasta joogivesi

Riiete tootmisel kasutatavatest kemikaalidest on Euroopa Liit liigitanud inimesele ohtlikuks 165 tükki.

Tekstiilitööstuse kahjulik mõju keskkonnale on ilmselge. Oma käitumisharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmine ei ole sugugi keeruline, kuid väikeste sammude tegemise olulisust keskkonnasõbralikuma elustiili suunas ei tasu alahinnata.

Rääkides faktidest ja statistikast, siis ainuüksi moetööstus tekitab ligi 10% maailma kasvuhoonegaaside heitest. Praegusel ajal on normaalsuseks saanud riidekapi pidev täiendamine ning ebavajalikuks muutunud riietest kergekäeline loobumine. Keskkonnaameti andmete põhjal ostsid inimesed 2017. aastal EL-is niivõrd suure hulga riideid, jalatseid ja majapidamises kasutatavaid tekstiile, et selle tagajärjel tekkis 654 kg süsinikuheidet inimese kohta.

Tekstiilide tootmiseks kulub tohutul hulgal vett, näiteks ühe puuvillase T-särgi valmistamiseks kulub umbes 2700 liitrit magevett, millest peaks piisama ühe inimese joogivee vajaduse katmiseks umbes 2,5 aastaks.

Ka tekstiilitoodete viimistlemine, näiteks nendele tugevuse ja särava ilme andmine ning värvimine, on energiakulukad protsessid. Nende jaoks kulub palju vett ning erinevaid kemikaale, millest suur osa on inimesele ohtlikud. Näiteks võivad osa värve põhjustada allergilisi reaktsioone, hingamisteede haigusi, dermatiiti jm. Riiete tootmisel kasutatakse rohkem kui 1900 erinevat kemikaali, millest 165 on EU liigitanud ohtlikuks kas inimeste tervisele või keskkonnale.

Tekstiilitööstus vastutab ka umbes 20% maailma veereostuse eest.

Tekstiilitööstus vastutab ka umbes 20% maailma veereostuse eest. Selle üheks põhjuseks on mikroplastiku sattumine ookeanisse plastkiude sisaldavate tekstiilide pesemise tagajärjel. Näiteks satub aastas ookeani ligi pool tonni mikrokiude just sünteetilistest materjalidest, millest üks levinum on polüester, riiete pesemisel. Tavaline polüester koosneb plastikust ja seetõttu eraldub sellest tehtud esemete pesemisel mikroplastist kiude, mis võivad oma teekonna käigus jõuda lõpuks ka toiduainete sisse. Toiduga sisse söödud mikroplastik kahjustab inimeste rakke, kuid mikroplastiku mõju kogu organismile ei ole veel täpselt teada.

Riiete tegemiseks kasutatavate materjalide tootmisega kaasnevad sageli negatiivsed keskkonnamõjud. Näiteks on puuvill Euroopa Liidus kõige rohkem kasutatud looduslik materjal, millest tehakse tekstiilitooteid. Samas on puuvilla kasvatamiseks vaja ulatuslikku maa-ala, palju vett ja pestitsiide, mis põhjustavad märkimisväärset kahjulikku keskkonnamõju.

Kuidas enda riietuse keskkonnamõju vähendada?

Võrreldes puuvillaga on oluliselt keskkonnasõbralikum biopuuvilla tootmine ja kasutamine rõivatööstuses, kuna tegemist on vähem vett ja pestitsiide nõudva materjaliga. Samal ajal katsetatakse ka teiste vähem levinud materjalide kasutamisega tekstiilitööstuses, näiteks kanep ja nõges, mille tootmiseks on samuti vaja vähem vett, pestitsiide ja väetisi.

Ka biotehnoloogia võimalusi saab kasutada ära jätkusuutlike materjalide tootmiseks. Näiteks arvestades polüestri kahjulikku mõju, üritatakse leida lahendusi tootmaks alternatiivset ja vähem kahjulikku polüestrit. Katsetatakse biopolüestri tootmisega, mis koosneks vähemalt osaliselt taastuvatest ressurssidest saadud taimsetest materjalidest, nagu näiteks maisist saadud sahhariididest ja lipiididest ja erinevatest taimsetest õlidest. Samuti on võimalik kasutada geneetiliselt muundatud baktereid tugeva ja elastse ämblikuniidi tootmiseks. Pärmseente toodetud kollageeni, mis on naha peamine koostisosa, saab aga kasutada naturaalsete nahkade tootmiseks.

Enamik oma teekonna lõpus kas põletatakse või jäetakse prügilatesse.

Keskkonnamõjude vähendamise seisukohalt on oluline riiete taaskasutamine. Pidevalt ostetakse juurde uusi riideid ning samal ajal visatakse enam mitte kasutusel olevad riided ära. Enamik riideid visatakse minema ning oma teekonna lõpus need kas põletatakse või jäetakse prügilatesse, kus riietest eraldub keskkonda kasvuhoonegaasi metaani. Riiete taaskasutamine on järjest rohkem populaarsust koguv riiete tarbimise suund. Riiete taaskasutamine mitte ainult ei vähenda ökoloogilist jalajälge, vaid võimaldab ka odavamalt oma riidekappi omapärasemaks ja unikaalsemaks muuta.

Riiete ringmajanduse mõte seisnebki minimaalses jäätmete tekitamises ning riiete võimalikult pikaajaliselt kasutusel hoidmises. Seetõttu tuleks riiete ostmisel pöörata tähelepanu nii riiete materjalile kui disainile. Näiteks kasutatakse kiirmoe toodangus üldiselt vähem kvaliteetseid materjale, mis ei pea kuigi kaua vastu ning kuluvad kiiremini. Disaini seisukohalt tuleks nii palju kui võimalik pöörata tähelepanu ajatule stiilile, et ka tulevikus oleks riideesemel potentsiaali leida kasutust.

Tarbijad saavad omalt poolt väikeste käitumuslike harjumustega tegutseda keskkonnasõbralikumalt. Näiteks riiete pesemisel madalama temperatuuriga väheneb energiatarve, sest vee soojendamiseks kulub vähem energiat. Samamoodi energeetilistel põhjustel võiks masinkuivatuse asemel eelistada vabas õhus riiete kuivatamist. Halb pole ka mõte eemaldada riietelt vajaduse korral üksikud plekid neid tervenisti pesemata. Loomulikult võiks eelistada naturaalsetest materjalidest riideid ning riiete ära viskamise asemel viia need taaskasutusse. Oluline on õppida enda riideid natuke parandama ning andma endale ka aru, et palju tarbides kahjustame me kogu keskkonda ning et „äge outfit üheks päevaks“ võib teises piirkonnas ära tarbida ühe perekonna 3-4 päeva joogivee. Iga riideese loeb!

„Järgmine põlvkond“ on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad igapäevaselt kliimamuutuste leevendamise nimel.