Kuhu kadusid sademed? Eelnevad neli kuud olid Eestis keskmisest kuivemad

Oleme harjunud mõtlema, et meil siin Eestis veest puudust ei ole – sajab ju rohkem, kui ära aurata jõuab, aga vihmavaesel ajal võivad ka meie jõed kokku kuivada. Sel aastal sadas juulist oktoobrini vähe ning seetõttu jääb see periood silma ka keskmisest madalamate veetasemetega.

Eestis algab suvine madalveeperiood enamus jõgedel juuni keskel ja kestab septembri lõpuni või oktoobri alguseni ning sõltub piirkonniti jõe põhjaveega toitumisest ja sademetest. Sademetevaese augusti, septembri ja oktoobri tõttu on enamikus hüdromeetriajaamades mõõdetud veetase alla pikaajalise keskmise veetaseme, langedes paiguti ka mõõdetud ajalooliste kuumiinimumide lähedale või püstitades isegi uusi kuumiinimumide rekordeid.

Suvetulvasid esines vaid Kagu- ja Kirde-Eestis. Peipsi järve vesikonna jõgede hüdromeetriajaamu tabasid suuremad sajuhood nii augustikuu esimestel kui ka viimastel päevadel, aga ka juuli teisel dekaadil. Siis tõusis näiteks Elva hüdromeetriajaamas seitsme tunniga veetase 35 cm. Reola hüdromeetriajaama 31-tunni veetaseme tõus oli augusti lõpus suisa 51 cm. Suurim äravool püsiski hoogsadude tõttu Peipsi järve vesikonna jõgedes, kus läbi suve ja isegi oktoobris moodustas äravool pikaajalisest keskmisest veel isegi 60%.

Jõgede äravool vähenes

Normist oluliselt väikesemad sajusummad olid septembris Lääne- ja Kesk-Eesti meteoroloogiajaamades, mistõttu paistis silma Liivi lahe vesikonna äärmiselt madal äravool, moodustades vaid 20% pikaajalisest keskmisest septembri-oktoobri äravoolust. Valgu ja Luguse hüdromeetriajaamades esines alates juulist seisev vesi, vooluhulka sai uuesti mõõta alles oktoobrikuu lõpus. Oktoobris vähenes ka Narva jõe ja Soome lahe vesikonna jõgede äravool 30%-ni pikaajalisest keskmisest. Vihterpalu hüdromeetriajaamas vähenes äravool oktoobris peaaegu pikaajalise minimaalse äravooluni.

Alates 2020. aasta maikuust on Peipsi järve veetase püsinud enamuse ajast allpool pikaajalist keskmist 10…40 cm. Vaid 2021. aasta juunis tõusis veetase pikaajalise keskmise tasemele. Käesoleva aasta viimasel kvartalil oli jooksva hüdrograafi väärtus keskmiselt 17 cm madalam pikaajalisest. Võrtsjärve veetase on viimasel kvartalil samuti alanenud, langedes septembris Rannu-Jõesuu hüdromeetriajaamas pikaajalisest keskmisest juba 33 cm madalamale.

Veevaegus avaldab suurimat mõju kaladele

Veevaeguse tulemusena väheneb veekogudes elupaikade pindala. Need kalad, kes on harjunud kaldavees madalas taimestiku vahel varju leidma, peavad tulema oma peidupaikadest välja ning muutuvad kergeks saagiks. Kui vooluveekogude ülemjooksud kuivavad, peavad kalad allavoolu liikuma ja pagupaiku otsima.

Vähese vee pärast tekib ka konkurents – koprad asuvad tamme tihendama ja üles ehitama. Lisaks jääb veehaarete juures jõesängi vähem vett, mis tähendab raskemaid rändeolusid ning elupaikade pindala kahanemise võimendumist veelgi. Veevaegus mõjutab ka sügisest kalade kuderännet, mis ei saa olema nii intensiivne ja ulatuslik kui muidu, oodatakse ära suuremad sajud ja soodsamad olud.