Madis Vasser: Eesti saab endale tuumajaama pooldava valitsuse

Tuumausul põhinev energiapoliitika võib aga tähendada, et lõpuks pole Eestis ei tuule-, päikese- ega tuumaenergiat.

Värskete valimiste tulemusel on Riigikokku pääsenud kuus erakonda. Kuigi koalitsioonivangerdused alles käivad, on valimislubaduste põhjal üheselt selge, et Eesti saab endale tuumaenergiat soosiva valitsuse. Ollakse kas „tehnoloogianeutraalne“ (Sotsid), täiendavate uuringute tegemise lainel (Keskerakond, Isamaa), või uuringutest sõltumatult kindlasti tuumajaama rajamise poolt (Reform, EKRE, E200).

Küllap said poliitikud täiendavat indu juurde ka hiljaaegu toimunud Fermi Energia turunduskonverentsilt „Tuum on lahendus“. Nimelt on Fermi lõpuks välja kuulutanud tehnoloogiapartneri, kelle reaktorist nad avalikult juba viimased neli aastat rääkinud on. Võitjaks osutus GE Hitachi BWRX-300, mille kohta jagati vaid häid sõnu: tuntud ja tõestatud tehnoloogia, olemasolevate juppide ja tuumkütuse kasutamise võimalus, ning Kanadas olla samasuguse reaktori ehitus juba alanud. Kõlab liiga hästi, et olla tõsi. Ja tegelikult ei olegi.

Tuntud tehnoloogia, mida ei ole veel olemas

„Uue põlvkonna“ reaktoreid reklaamiv Fermi on varasemalt üritanud hajutada tundmatu tehnoloogia rajamise kriitikat näidetega möödunud sajandi väikestest eksperimentaalsetest teadusreaktoritest ning tuumaallveelaevadest. Kumbki variant ei olnud mõeldud kommertskasutuseks, seega on ülekantavus Eesti oludesse küsitav.

Hiljuti Kanada parlamendisaadikute poolt korraldatud istungil hindasid eksperdid, et väikeste tuumajaamade rajamise protsess võib parimal juhul märgatavalt lihtsamaks ja odamaks muutuda alles siis, kui rajatud on mõnikümmend kuni mõni tuhat ühesugust reaktorit. BWRX-300 puhul on põhiliseks argumendiks tõsiasi, et „X“ tähistab reaktoridisaini kümnendat põlvkonda.

Fermi pool valitud BWRX-300 põhineb tehnoloogial, mida pole tegelikkuses läbi proovitud.

Oluline on aga tõsiasi, et antud seeria üheksas versioon ESBWR ehk ökonoomne lihtsustatud keevaveereaktor sai jooniste pealt küll kätte kõik vajalikud heakskiidud, kuid ei leidnud lõpuks mitte ühtegi reaalset klienti. Teisisõnu, Fermi pool valitud ja veel kusagil ehitamata BWRX-300 põhineb tehnoloogial, mida pole samuti tegelikkuses läbi proovitud.

Seega on õõnes väita, et versiooninumber iseenesest näitab asja headust, kui jooniseid pole päriselt kunagi rakendatud. Analoog mobiiltelefonide maailmast – Samsung Galaxy Note 8 arendajad õppisid väga palju sellest, et suurepäraselt disainitud Note 7 akud kippusid reaalsuses siiski vahel plahvatama. Mobiiltelefone saab tootja tagasi kutsuda, aga kuidas kutsuda tagasi avariilist tuumajaama?

Peatage Letipea

Fermi on suunanud oma pilgud pingsalt Kanadasse Ontorio piirkonda, et jälgida maailma esimese BWRX reaktori rajamisprotsessi. Konverentsil kõlasid enesekindlad väited, et kõnealuses Darlingtoni jaamas on ehitus juba alanud ja küsimus on veel vaid mõne krundil oleva kivi tulevases asukohas.

Reaalseid dokumente uurides aga selgub, et olukord on Fermi jutule risti vastupidine. Olemas on luba vaid ehitusplatsi ettevalmistamiseks (ehk liigutada mõni kivi) ning kümnendivanune keskkonnaluba, mis väljastati üldiste parameetritega reaktorilaadse toote rajamiseks (ehk mitte BWRX-300 jaoks). Vajalikud paberid on seega veel kaugel ning pole kindel, kas ja millal need üldse saadakse.

Arendajate meelehärmiks on ka veel kaasamata kohalik kodanikuühiskond, kes koondub ühendute „Peatage Darlington„ ja Ontario Puhta Õhu Alliants. „Majanduse- ja keskkonnaaspektidest lähtuvalt on täiesti mõttetu rajada Ontario piirkonda väike tuumajaam, kui odavamad, tõestatud ja taastuvad valikud on suures mahus saadaval. Miks peaksime me lisaks veel koormama teisi riike selle eksperimentaalse ja kalli skeemitamisega?“ küsis minult Jack Gibbons, Ontario Puhta Õhu Alliantsi juhataja. Tõsi, Fermi on lubanud kaardistada nende arvates tulevase tuumajaama asukoha ümbruskonna maaomanike ootusi, kuigi Letipea kohalikud on juba väga selgelt öeldnud „ei“.

Kummaliselt kiire on

Arvestades, et jaama ehitusajaks hinnatakse optimistlikult neli aastat ning oletades, et Darlington valmib optimistlikke turundusmaterjale uskudes 2028 lõpul, on Fermi osanike soov jõuda Eestis elektritootmisse 2031. aasta jõuludeks puhtalt matemaatiliselt võimatu. Kui just ei otsustata alustada siinse jaama rajamisega enne, kui Kanada katsetus on isegi täielikult valmis ehitatud. Kiirustamisega läheb igal juhul kaduma võimalus õppida Ontorio protsessis tehtud vigadest.

Fermi osanike soov jõuda Eestis elektritootmisse 2031. aasta jõuludeks on matemaatiliselt võimatu.

Muidugi on alati (ja vägagi tõenäoliselt) võimalik, et Darlintoni jaam jääb venima. Fermil on lahendus ka sellele – teiseks huviobjektiks olevat Tennessee Valley projekt Ühendriikides, mille protsess on entusiastide sõnul vaid poolteist aastat Kanadast maas. Kauge maa uudised kipuvad aga jällegi kummaliselt moonduma – kohalikega rääkides selgub, et selline ajaraam eksisteerib ainult Fermi osanike peades. USA projekti eestvedaja Tennessee Valley Authority ise hindab, et enne 2032 aastat küll mingit lootust ei maksa hellitada.

Vähem kindlust, rohkem segadust

Fermi esindajate sõnul tehti tehnoloogiavalik just nüüd, et tuua projektile kindlust. Suurt eneseusku näitas ka see, et sujuvalt on jutt läinud ühelt reaktorilt korraga juba kahe peale – teine moodul valmivat esimese kõrvale aastaks 2034. Seda tervelt aasta varem, kui on täna kõige julgemad riigipoolsed hinnangud tuumaregulaatori ja õigusruumi loomise võimalikkuse osas. Eeldusel, et riigikogu 2024. aastal üldse teemaga edasi liikumiseks rohelise tule annab ning sobiliku asukoha leiab.

Valimistulemusi vaadates paistab, et siin mingit takistust Fermi plaanidele ilmselt ei tule – lõbureisid poliitikutele ja lobitöö ametnike suunal on heldelt ära tasumas. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et hetkel koostamisel oleva riikliku energiamajanduse arengukava sisse tahab juba täna vägisi trügida eesmärk tuumaenergeetikat reguleeriva asutuse loomisest. Või seda, et hoolimata aastaid kestnud intensiivsest kallutatud erasektori turunduskampaaniast pole Keskkonnaministeeriumis siiamaani rakendanud oma tuumaenergeetika teemalist kommunikatsiooniplaani. Selle asemel on kohalikud sunnitud ise korraldama tasakaalustavaid teabepäevi, millest esimene langeb ajaliselt kokku 11. märtsi Fukushima tuumaõnnetuse aastapäevaga.

Kui tuum on lahendus, püstitati probleem valesti

Erakondade valimisprogrammides oli näha hetkel pigem toetavat hoiakut tuumaenergia suhtes, aga eeldusel et erasektor selle ise valmis ehitab. Võib-olla nähakse selles võimalust noppida lihtne poliitiline punkt – pooldatakse midagi näiliselt uut ja ägedat või loodetavasti kindlat ja odavat. Ja kui see jaam lõpuks tegelikult ei valmigi, mis siis ikka.

Samas tuleb meeles pidada, mille arvelt tuumausul põhinev energiapoliitika tuleb: tegemata võivad jääda vajalikud taastuvenergia otsused, juurutamata olulised energiasäästulahendused. Lõpuks pole ei tuult, päikest ega ka tuuma. Nagu tõdes Fermi Kalev Kallemets konverentsi lõpukõnes: võib-olla nad ei saagi tuumajaama rajamise ja käitamisega hakkama, aga proovivad ikka. Riiklikult peaksime energeetikas siiski valima tõsiseltvõetavamad lahendused, mis on ka päriselt olemas.