Milleks ma selles prügis ikka tuhnin?
(33)Enda prügikastis tuhnimine, õigema nimetusega jäätmete liigiti sorteerimine, ei pea olema keeruline ja hirmutav ülesanne, millega tegeleb ainult noor kliimaaktivist. Tegelikkuses ei pea see olema üldse tuhnimine, vaid täiesti lihtne ja loogiline protsess, mis aitab meil kõigil puhtamalt elada.
26. märtsil toimus Tallinna Botaanikaaias teemapäev „Prügi – muudame suhtumist, prügi vs. tooraine“, kus tutvustati jäätmetekke vähendamise ja jäätmete taaskasutamise võimalusi. Lihtsamalt öeldes – päev, mil räägiti prügist. Mida tasuks teada?
Teada tasub seda, et prügi sorteerimine on paljude jaoks veel täiesti müstiline protsess. Pakendikonteinereid pakkuva Tootjavastutusorganisatsiooni (TVO) kommunikatsioonijuht Gaili Eding tunnistas, et kui tänavaküsitluses inimestelt pakendite kohta küsida, kuuleb siiani uskumatuid vastuseid. „Näiteks arvavad inimesed, et neil ei teki kunagi ühtegi pakendit, sest nad ei telli internetipoodidest midagi,“ ütles Gaili. Tegelikult on pakend kõik, milles inimene kauba koju toob. Isegi see kilekott, kuhu lahtiseid kompvekke ostad!
Pakendite kogumise põhitõed:
Võimalusel sorteeri pakendid vastavalt liigile: papp- ja paberpakendid, klaaspakendid ning metall- ja plastpakendid.
Kõige olulisem on, et pakendid oleksid tühjad ja puhtad. Jogurtitopsid, supipurgid ja salatikarbid võid vähese veega läbi loputada, nõudepesuvahendiga neid pesema ei pea.
Ära pane erinevaid pakendeid üksteise sisse (ära paki pakendeid nagu kingitusi), sorteerimisliinil on neid keeruline ja ajamahukas eraldada.
Suuremahulised pakendid murra kokku või tee tükkideks.
Ei olegi ju nii keeruline! Tegelikult on protsess lihtne ja üle ei tasu mõelda – kui jogurt on ikkagi pakendi külge juba kinni kuivanud ja selle pesemine on väga keerukas, võib jäätme olmeprügisse visata. Murest end segaseks küürida – no kas on mõtet!? Ei ole. Pigem läheb seekord olmesse ning hoiab pakendikonteineri puhtana.
Niisamuti on selle „kingituste pakkimisega“. Meile võib tunduda igati loogiline suurematesse kastidesse paigutada väiksemad. Ja siis väiksematesse omakorda veel väiksemad. Ja nii edasi, ja nii edasi, kuni on tekkinud üks ütlemata perfektselt pakitud pakendimürakas. Tegelikult tähendab see sorteerijale aga omajagu peavalu. Kokku murda, juppideks lammutada – jah! Piinliku täpsusega kõik ära pakkida – ei! Lihtne!
Üldse tasub sorteerimisprotsessile läheneda kaine mõistusega, nagu tunnistas teemapäeval ka Eesti Pakendiringluse juhatuse liige Alder Harkmann. Kui pakendikonteiner tundub olevat pilgeni täis, ei pea oma osa maha vedelema jätma. Kõigepealt tasuks veenduda, kas pilt vastab tegelikkusele – tihti ei murta suuri pappkaste kokku ning konteineris on ruumi veel küllaga. Meelde tasub jätta seegi, et ohutuse kaalutlusel ei tohiks pakendeid panna läbipaistmatusse kilekotti – sorteerija ei tea, mis seal sees võib olla.
Kaine mõistusega tasub mõelda juba enne seda, kui pakend koju jõuab. Paljuski seisneb prügiprobleem ikkagi ületarbimises. Kui pole vaja, ära osta! Tihtipeale pakendatakse toode väga mitmesse pakendisse. Mida vähem selliseid tooteid tarbida, seda rohkem saavad ka tootjad aru, et ülepakendamine pole mõistlik.
Meile võib tunduda igati loogiline suurematesse kastidesse paigutada väiksemad. Ja siis väiksematesse omakorda veel väiksemad. Ja nii edasi, ja nii edasi, kuni on tekkinud üks ütlemata perfektselt pakitud pakendimürakas.
Aga ikkagi! Milleks meile kõik see sorteerimine? Ikka selleks, et meil kõigil oleks võimalik ka tulevikus siin elada. Et me prügi sisse ära ei upuks! Ringmajanduse eesmärk ongi materjali uuesti kasutada. Nii nagu plastist tehakse terrasse, saab ära kasutada teisigi jäätmeid. Kõige taaskasutatavam on ehk klaas – seda saab pea lõputult ümber töödelda ja selle sorteerimine toimib kõige paremini, sest inimesed saavad aru, mida klaasikonteinerisse visata. Parem ja puhtam elu tulevikus – ilusad sõnad, aga mida need siis täpsemalt tähendavad? Eesmärgid, mille poole prügi sorteerimisel pürgitakse ning millele saame kõik omalt poolt kaasa aidata, on ka konkreetsemalt paika pandud.
