Autota Tallinnas liiklemine– ulme või täiesti võimalik?

Laias laastus viiendik praegustest Tallinna autokasutajatest teeb igapäevaseid tööle-koju sõite autoga, kuid kasutaks teisi liikumisviise, kui need oleksid läbimõeldumad alternatiivid. „See, et inimesed autot kasutavad, ei tähenda, et nad seda transpordiliiki tingimata eelistavad,“ tõdeb transpordiameti liikuvusekspert, Tallinna rattastrateegia kaasautor Mari Jüssi.

„Enne teist maailmasõda oli meil potentsiaal saada Kopenhaageni-suguseks rattapealinnaks, aga nõukaaeg ignoreeris jalgratta rolli täielikult. Aga mulle tundub, et Tallinna piires jäävadki Reidi tee ja teised hiljutised suured ehitused viimasteks autodele suunatud laiendusteks. Ma näen järjest rohkem, et Tallinn püüab teadvustada, et igasugune uue autokeskse taristu tegemine linna vahetus läheduses soodustab autokasutust tervikuna ka linnas.“

„Üle maailma tehtud uuringud on ammu tõestanud, et uued sõiduread ei lahenda liiklusummikute probleemi, sest nende ehitamisega anname sõnumi, et autosid võib juurde soetada,“ märgib ekspert, kes ise on juba aastaid autovaba aastaringne jalgrattakasutaja.

Praegu on igapäevaselt Tallinna tänavatel umbes 200 000 autot, osa neist kuulub siiski linnast väljas elavatele inimestele, kes pealinna tööle sõidavad.

Pealinna autostumisele lükati hoog sisse nõukogude ajal, kui edumeelsed transpordiinsenerid võimsaid mitmerealiseid tänavaid planeerima asusid, et lisaks ühistranspordile saaksid tollased innovatsioonisümbolid, autod, võimsatel magistraalidel Ameerika eeskujul silma paista. „Tegelikult oma olemuselt on Tallinna linn võrdlemisi mitmekesine ja me pole veel lootusetult autostunud,“ on ekspert lootusrikas, et trendi saab ringi pöörata.

Mida teadlikum on linnakodanik oma tervisest ja keskkonnateemadest, seda lihtsamini saab keerulisi logistikaküsimusi lahendama asuda. Uued magistraalid ja tänavaread on ebaõiglased ka kergliikleja seisukohast, sest näiteks Lasnamäelt Mustamäele autoga tööle sõitja jõuab küll viis minutit varem kohale, kuid jalgsi Kristiine ristmiku ületaja peab nüüd foori taga viis minutit kauem ootama.

Ratastel suunamudijad ehk live what you preach

Taasavastatud rattakultuur sai Tallinnas uue hoo sisse sajandivahetuse paiku, ennekõike kodanikualgatuse korras, kui erinevate Tallinna linnaosade rohe-entusiastid oma uunikumrattad kuuride alt välja otsisid ja teise ringi mantlihõlmade lehvides mööda linnaruumi ringi väntama asusid.

Tänaseks on jalgrattaga linnatänaval liikumine üha tõusvas trendis normaalsus, mida soodustavad nii jalgrattateed kui ka tänavatest eraldatud punased rajad. „Ma viisin oma ratta just hooldusesse. Vahetati talverehvid suverehvide vastu, pidurisüsteemid, kõik hammasrattad ja kett ja muud kuluosad. Maksin kokku 140 eurot. Autoga oleks sellise süvahoolduse hinnal raudselt üks null otsas olnud,“ naerab BiKeepi asutaja ja tegevjuht Kristjan Lind, kes sarnaselt Jüssile autot ei oma ning kõik igapäevased sõidud aastaringselt jalgrattaga teeb.

Ettevõtjatel ootamatu roll

Lind asutas kümme aastat tagasi ettevõtte, mis tänaseks nii kodumaal kui ka kümnetes riikides üle maailma jalgratastele ja teistele kergliiklussõidukitele turvalist parkimisvõimalust pakub. Tallinnast juhitud ettevõttes töötab 30 inimest ja omanik on võtnud südameasjaks võimalikult suure osa ka oma meeskonnast rattaga tööl käima meelitada.

„Meil on selline süsteem, et iga kord, kui töötaja jalgrattaga tööle tuleb, saab ta 5 eurot. Need, kes kasutavad kodukontorit, peavad boonuse saamiseks lihtsalt 25 minutit jalgrattaga sõitma.“ Tööandja perspektiivist on motivaator-viiekast hoopis olulisem meeskonna ühtekuuluvustunde loomine. „Me korraldame võistluseid, töötajatel on omavahel millestki rääkida, nad loovad ühiseid marsruute ja kasvavad meeskonnana kokku. Lisaks puht majanduslikult, kui töötajal jääb tänu rattaga tööl käimisele raha rohkem kätte, sest ta ei kasuta autot, siis ei küsi ta ka vaatamata elu kallinemisele palgatõusu,“ kutsub Lind tööandjaid kaasa kastist välja mõtlema. Rääkimata hea tervisega töötajatest, sest mõõdukas rattasõit annab mõnusa enesetunde ning südametegevust toetava koormuse.

Mõtleme seestpoolt väljapoole

Üle-eestilise ringnõude süsteemi Ringkarp looja, nõmmekas Katarina Papp ütleb, et tema siiski päris autota ei saa, kuigi sõidab rattaga tööle juba kümmekond aastat. Katarina perekonda kuuluvad abikaasa ja kaks last, vanematel on kahepeale üks auto. „Lapsed viime-toome lasteaeda ja tagasi üldjuhul autoga. Nad käivad Montessouri lasteaias, see on küll kodust kõigest seitsme-kaheksa kilomeetri kaugusel, kuid sinna ei ole täna turvaline rattaga sõita. Üritasime kastirattaga: hea on, et ma selle kõigepealt rentisin, mitte ei ostnud. Lastega on tänaval veel liiga ohtlik,“ tõdeb Papp.

Mitte ajakriitiliste sõitude tegemiseks eelistab perekond kombineerida jalgrattaid, rongiliiklust ja jalgsikäimist.

Tallinna infrastruktuuris teeb igapäevase rattaga liiklemise keeruliseks ja ohtlikuks see, kui tuleb oma rajoonist välja sõita, sest eri piirkonnad pole mugavalt ja turvaliselt ühendatud, tõdeb pereema ning sama kinnitavad ka Jüssi ja Lind.

Linnaosade sees läheb olukord aasta-aastalt paremaks ning rattureid näeb siiski tänavapildis rohkem. „Aitaks see, kui mõtleksime seestpoolt väljapoole ehk rattateed hakkaksid hargnema südalinnast väljapoole,“ soovitab Papp.

Et tuua elanikusõbralikud lahendused kiiremini pärale, tuleb korraga nügida nii kodanikke, linna otsustajaid kui ka ettevõtjaid ning pakkuda kõigile motiveerivaid lahendusi. „Linnaelanikud saavad siin oma harjumused üle vaadata, et tuua igapäevased tegevused kodule võimalikult lähedale – see on ka kaasaegse linnaplaneerimise üks põhimõtteid,“ lisab Mari Jüssi, kuid nõustub loomulikult ka sellega, et rajoonid peaksid märkimisväärselt paremini üksteisega ühendatud olema.

Lahenduseks piirkiiruste alandamine

„Ma tegelen lohesurfi ning teiste ekstreemspordialadega, aga tõesti, paar korda aastas tunnen just rattaga linna vahel sõites sellist surmahirmu, mida isegi langevarjuga hüpates kogenud pole. Asi ei ole autojuhtide pahatahtlikkuses, vaid selles, et nad ei oska veel kergliiklejatega arvestada,“ kinnitab ka Kristjan Lind, et turvalisus peaks olema kõigi esimeseks prioriteediks. „Kõigepealt tuleb tagada, et rattaga liigeldes poleks su elu ohus, ja siis alles see, et su ratast ära ei varastataks. Sellega püüame me omalt poolt juba aastaid aidata,“ muigab rohepealinna saadik.

„Tallinnas on ilmselgelt liiga suured piirkiirused ja see on esimene asi, mida muuta tuleb,“ toob Jüssi välja vajaliku muudatuse.

Suured kiirused pole puhtalt liikluse probleem, vaid mõjutavad elu laiemalt: müra ja heitgaasid. Uuringud näitavad, et madalamate piirkiirustega linnaruumis usaldatakse lapsi iseseisvamalt liikuma ning turvalisem on ka kergsõidukitega liiklejatel. Liiklusohutuse näitajate poolest oleme põhjanaabritest pika puuga maas: Helsingis ja Oslos pole juba aastaid ühtegi liikluses surma saanud jalakäijat.

„Kuigi see kõlab täiesti paradoksaalselt, leiab maailmast mitmeid näiteid, et piirkiiruse alandamine linnas aitab vähendada ummikuid, tekitab inimestes turvatunnet ning muudab kõik liiklejad üksteise suhtes arvestavamaks. Nii saavad ka ratturid autode vahel turvalisemalt liikuda ning vajadus uute eraldatud jalgrattateede järele väheneb. Pariis on hea näide, kui lihtsalt ja kiirelt on olemasolev ruum võimalik panna toimima nii kodaniku kui ka autojuhi jaoks. Keegi poleks arvanud, et sellest linnast on võimalik rattalinn teha, aga näe,“ toob Jüssi viimase aja edunäite ja loodab sama ka Tallinnale.

Rohkem infot: www.greentallinn.ee