Kliimamuutuste ilmingud on jõudnud kätte oluliselt kiiremini, kui prognoositud
(147)Kliimamuutustest on palju juttu tehtud. Selleks et kliimamuutust ära hoida, tuleb muutusi ellu viia nii ettevõtte, riigi ja omavalitsuse kui ka eraisiku tasandil. Sihtasutuse Rohetiiger kaasasutaja ja projekti PSLifestyle koordinaator Jannus Jaska selgitab, mida eraisik ära saaks teha.
Me räägime sageli kliimamuutustest ja keskkonnasäästlikkusest. Kui palju on siin eraisiku tasandil võimalik ära teha?
Täna on kõige olulisem reaalsete muutuste tegemine ja seda mitte mingil abstraktsel inimkonna tasandil, vaid minu ja sinu ehk igaühe isiklikul tasandil. Seepärast soovin alustuseks rõhutada seda, et vist esmakordselt inimkonna ajaloos on üksikisikul võimalik oma igapäevaste valikutega mõjutada planeedi tulevikku mitte ainult inimkonna, vaid kogu eluslooduse jaoks.
Millises olukorras oleme praegu?
Kliimamuutuste pikaajaliseks mõjuks on meile harjumuspärase elukeskkonna muutumine meie ja kogu looduskeskkonna jaoks halvas suunas. Sagenenud põuased suved ja Lõuna-Euroopa eluohtlikud kuumalained on juba kliimamuutuse ilming. Teadlased tõdevad murega, et kliimamuutuste ilmingud on jõudnud kätte oluliselt kiiremini, kui prognoositud. Üheks juba praegu silmapaistvaks muutuseks on äärmuslike ilmastikunähtuste (tormid, vihmahood, kuumaperioodid) sagenemine. Samas ei pruugi suured ilmastikumuutused olla meie igapäevaelus märgatavad. Oleme juba harjunud igasuviste kuumalainetega ja loeme pidevalt uudistest uutest kuumarekorditest Aasias ja Lõuna-Euroopas, viimasel ajal ka Kesk-Euroopas. Seda, et eelmine suvi oli Euroopa mõõtmiste ajaloo kuumim, ei pruugi otseselt tajuda, aga paratamatult muudab see meie elukorraldust. Näiteks erinevalt lõunamaadest pole meie hoonetes reeglina jahutussüsteeme. Kunstlik jahutus tõenäoliselt aitab temperatuuri tõusu meie jaoks leevendada, aga see omakorda kahekordistab meie hoonete energiavajadust. Üldistades ütleme, et kliimamuutuste jätkudes peame hakkama kulutama järjest rohkem ressursse endale sobiva elukeskkonna loomisele. Meie elu muutub kallimaks ja riskid, millega arvestada, suurenevad.
Kliimamuutustega kaasneb ka hulk poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke riske. Näiteks näeme inimeste järjest kasvavat rännet pooluste suunal talutavama elukeskkonna poole sedamööda, kuidas muutunud kliima muudab elu ekvaatori lähedal raskemaks. Kõigele sellele lisanduvad ka uue elukeskkonna spetsiifilised riskid, näiteks uued haigused (mille ravi meil veel pole), vajadus uue taristu järele jne. Kliimamuutus esitab järjest uusi väljakutseid meie tervisele, heaolule ja elukorraldusele. Halvimal juhul ei suuda me neid tulevikus enam säilitada.
Kuidas kliimamuutusi igapäevaste tegevustega ära hoida?
Üks oluline muutus, mida me kõik saame oma elus teha, on tarbimise piiramine. Oleme seda ühiskonnana piisavalt kaua katsetanud veendumaks, et asjad ei tee meid õnnelikuks.
Ära osta uusi asju, kui vanad asjad on veel kasutatavad – paranda neid, lisades isikupära.
Ära osta toitu, mida sa ei suuda ära süüa. Ära raiska energiat nende ruumide kütmiseks, mida sa ei kasuta. Ära lenda puhkusereisile lõunamaale, vaid eelista puhata kodumaal.
Teine tohutu muutus, mis nõuab pisut enam uurimist, on tarbida seda, millel on keskkonnale väiksem mõju. Näiteks vaheta kohe homme elektripakett rohelise energia paketi vastu, eelista ökoloogiliselt toodetud kohalikku toitu tööstuslikult toodetud importtoidule ja suurenda oma toidus taimse proteiini osakaalu. Hääleta rahakotiga, toetades neid tooteid ja teenuseid, mis kaitsevad meie loodust ja sellega meie riiki.
Juba sellel kevadel on Rohetiigril ja Tallinnal kui Euroopa rohelisel pealinnal plaan välja tulla kestlikku eluviisi toetavate veebirakendustega, mis aitavad mõista isiklikku keskkonnajalajälge ning pakuvad asjakohaseid soovitusi eluviisi muutmiseks. Hoia silm peal kodulehtedel rohetiiger.ee ja greentallinn.eu/uudised/.
Kuidas panna rohkem inimesi keskkonnast hoolima? Esmakordselt inimkonna ajaloos on üksikisikul võimalik oma igapäevaste valikutega mõjutada sellisel määral kogu elu planeedil Maa. On juba väga palju inimesi, kes vähemasti mõtetes Eesti loodusest ja oma elukeskkonnast sügavalt hoolivad, kuid kahjuks ei väljendu see alati nende igapäevases käitumises ning sellel on mitmeid põhjuseid.
Kuigi teadlaste häirekellad on juba aastakümneid löönud, pole me olnud edukad globaalse probleemi jupitamisel selliselt, et see tavainimese perspektiivis lokaalne, loogiline ja kaasav oleks. Tänaseks on just kohalikud kogukonnad, ettevõtted ja Rohetiigri-sugused vabaühendused võtnud rohujuuretasandi initsiatiivi, et kriitilised kliimaeesmärgid saavutada.
Milliseid kitsaskohti sa näed?
Oluline osa on sellel, kas me vaatame ühiskonnana tulevikuväljakutseid kui tohutuid võimalusi. Jättes kõrvale üldise tarbimispropaganda, mida meedia oma ärimudeli osana meile vahendab, saaksid meediaettevõtted toetada üleminekut kestlikumale elukorraldusele sellega, et pakuksid rohepöörde ja keskkonnahoiu halvustamise asemel paremini tasakaalustatud meediapilti. Eriti keskkonnaprobleeme käsitlevad teemad, näiteks IPCC raportid, ei saa sellist tähelepanu ja käsitlust, nagu vajaksid. Samuti domineerib meedias terve hulk valdavalt keskealisi meessoost arvamusliidreid, kellele on justkui harjumuspärane näidata, kui eluvõõras ja saamatu on igasugune, aga eriti noorte rohekäitumine, olgu selleks protestiaktsioonid, eluviisimuutused, nagu taimetoitlus, või poliitilised eesmärgid. Kui sellised väljaütlemised tõesti ühtivad meie meediaorganisatsioonide sisemiste väärtustega, siis vähim, mida need organisatsioonid teha saavad, on järgida ajakirjanduse head tava ja anda kriitika kõrval sõna ka vastaspoolele.
