Melu Tallinna supelrandades sada aastat tagasi ja tänapäeval. Mis on muutunud?

Tallinna randadel on põnev ajalugu, mille kohta leidub andmeid ka Tallinna linnamuuseumi arhiivkogus. Rannakultuuri ajalugu on uurinud Tallinna linnamuuseumi vanemkuraator Toomas Abiline, kelle kogutud materjalide põhjal saab Tallinna randade ajaloost hea ülevaate.

Rannaliival lesimine, päevitamine ja meres ujumine ei olnud 19. sajandil veel väga levinud. Neid rõõme hakati Tallinnas harrastama 20. sajandi alguses. Esimeseks heakorrastatud ja menukaks supelrannaks kujunes 1920. aastatel Pirita rand.

Pirita rand – „ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börs“

20. sajandi esimesel kümnendil nägi Pirita veel üsna vähekutsuv välja, kloostrivaremete naabruses ning jõeäärsetel liivikutel kössitasid vanad kalurimajad, rannas vedelesid roostetanud meremärkide alused ning meri oli sinna kokku kandnud igasugust kõntsa. Ühendust Tallinna ja Pirita vahel pidas suur vanker, mis vedas linlasi ja väljastpoolt tulnud huvilisi, kes soovisid kaeda kloostri varemeid, jõe teisele kaldale lasid nad end tõmmata vanal parvel.

Parema ühenduse rajas linna ja Pirita vahele raamatukaupmees Gustav Pihlakas, kes pani käima väikese mootorpaadi Kalev. Kuna nii Tallinnas kui ka Pirital puudus paadile vajalik maabumissild, palgati turjakas kalamees sõitjaid kuivale maale kandma, paadiomanik Pihlakas ostis kalamehele selleks otstarbeks suured veesaapad.

Pirita puhas vesi, poolteise kilomeetri pikkune liivane kivideta rand tõmbas rahvast järjest rohkem, kuigi keskkond oli veel hooldamata ning tihti pidid suvitajad päevitama prahi keskel. 1923. aastast alates hakkas Harju maavalitsus tegema plaane Pirita rannaala korrastamiseks, leiti, et liivakünkad tuleb tasandada ja rannariba laiendada, rajada rannaga paralleelne jalutustee ning muuta mets pargiks.

Plaanipärasemalt algas Pirita ranna korrastamine 1928. aastal, kui rannaala rentis 60 aastaks asutus Sanatoorium Kloostrimets. Korraldati Pirita rannaala planeerimiskava võistlus ja 1928. aastal algaski uue rannahoone ehitus, mille üldmahtuvuseks planeeriti 2000 inimest.

1929. aasta kevadel valmiski uus rannahoone, selle keskosas asus avar kuursaal rõduga 300 inimesele, kust viisid trepid alla rannaliivani, tiibhoonetes olid suplejate kabiinid ja duširuumid, arsti-, massaaži- ja habemeajamisruumid ning postkontor. Suvehooajal mängis rannahoones igal õhtul salongorkester ja kolm korda nädalas kaitseväe orkester. 1934. aastal hakkas restoran kandma nime Pirita Rannasalong. Restoran oli populaarne ja seal tegutses menukas kabaree, kus esinesid ka välismaised artistid ning konferansjeeks oli tuntud „raadio-onu“ Felix Moor. Pirital käidi näitamas viimase aja rannamoodi, valiti rannamisse ja -kuningaid.

Loomulikult ei puudunud Piritalt ka seltskonnaajakirjandus, kes hoidsid lehelugejaid kursis viimaste kuumade uudistega, mis preilidel-prouadel seljas või mis härrad ütlesid või tegid. Reklaambrošüürides nimetati Pirita randa „ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börsiks“.

Stroomi rand – karjamaast kihavaks lõõgastumiskohaks

20. sajandi alguses avastasid tallinlased ka Stroomi karjamaa rannavõlud. Minevikus on rannaäärne mets olnud tihe, võsastunud ja liigniiske, seal oli palju allikaid ning soostunud alasid. Stroomi randa kasutasid lähemad majapidamised karjamaana, samuti käisid linna voorimehed seal oma hobuseid ujutamas. Stroomi nimetuse on paik saanud veidi eemal, praeguse Paldiski maantee ja Pirni tänava nurgal asunud Suurgildi oldermann Bengt Fromhold Strohmile kuulunud Strohmi kõrtsi järgi.

Eeslinnade poisid olid Stroomi randa juba ammustel aegadel ujumiskohana kasutanud, kuid senisest rohkem hakati Stroomi rannas ja metsas käima 1920. aastate algul. Tallinna tööinimesed tulid nädalavahetusel siia puhkama. Keset metsa oli lagendik, kus asus tantsuväljak, siin-seal puude vahel olid kiiged, metsaserval lauakesed, kus müüdi kalja ja toiduaineid. Mõnikord veeretati kohale ka rasked õllevaadid ja salaja müüdi ka kangemat kraami, nii et kõrgendatud meeleolus isikuid tuli ette päris sageli. Elu kihas, metsast kostus muusika, fotograafid tegid kiirpilte, seltskonnad laulsid ja lärmasid, heideti nalja ning lõõgastuti. Need inimesed, kes käisid ka teistes randades ujumas, kinnitasid veendunult, et vesi oli Stroomi rannas märksa puhtam kui Kadriorus ja Kalarannas.

1935. aastal toimus arhitektuurikonkurss rannaala planeerimiseks, mille võitis Anton Soansi projekt, ning seda asuti kohe ellu viima. 1935. aasta suvel valmis esimene tiibhoone ja rannavalvuri elamu. 1936. aastal ehitati rannahoone keskosa koos kahekorruselise einelauahoonega, lisaks riietusruumid ja kabiinid, rajati supelsild ning kiiged. 1937. aastal valmis rannahoone teine tiib, 1938. aastal lisandus muusikapaviljon, kuhu mahutus mängima 20-liikmeline orkester. Lisaks mainitule oli rannas veel kuus müügikioskit, purskkaev ja tualettruumid. Kõige pilkupüüdvamaks ehitiseks oli siiski kahekorruseline einelaud, mille ülemise korruse kohvikus mängis orkester.

Stroomile sõitis ka Nõmme rahvas, sest neil polnud suplemiskohta. Eesti ajal ehitati küll välja Mustamäe-alused tiigid ja basseinid, kuid merd need puhkajatele ei asendanud.

Vähem tuntud supluskohad Kalamajas, Koplis ja Paljassaarel

1920.–1930. aastatel käidi ujumas ka Kopli poolsaare tipus ja Paljassaarel. Paljassaarel asus kuulus Viru Liiva rand, Koplis Süsta tänava lõpus aga Noorte Kotkaste rand. Oma tilluke rand oli ka Kalamaja rahval.

Vana-Kalamaja tänava lõpus Patarei vangla kõrval Schmidti künka all olid riietusruumid ja paadilaenutus. Veesõidukitega sõideti tihti praegugi linnahalli taga meres seisvatele patareivaremetele ja tagasi. Samas kõrval oli ka nn soojakas, kus sai ujuda varakevadel ja hilissügisel. Elektrijaama soe vesi voolas sealtkaudu otse merre ja see võimaldas supelda ka külma ilmaga.

Kalamaja kandi mehed propageerisid ka pikamaaujumisi, ujuti reidil seisva laevani või koguni Piritani.

Täiendavat materjali Tallinna ajaloo ja randade kohta leiab Tallinna linnamuuseumi ajaveebist.

Tallinna rannaelu tänapäeval

Linna avamine merele on Tallinnale väga oluline olnud juba aastaid, sest selleks, et võimaldada inimestele mõnusat linnaruumi vaba aja veetmise võimalustega, pole olulised ainult rohe-, vaid ka sinialad. Linna pikaajalise strateegia „Tallinn 2035“ järgi peaks meri olema linnas hästi tajutav ning eriilmelised rannaalad ja väikesadamad võiksid olla nii linnaelanike kui ka linna külaliste seas armastatud ajaveetmiskohad.

Mereäär saab olema avatud ja takistusteta, sinna pääseb paljude tänavate ning radade kaudu. Tallinna laheäärne ala on põnev – elamust pakuvad huvitava linnaruumi ja silmapaistva arhitektuuriga alad ning sadamad.

Viimastel aastatel on mere äärde loodud aina paremaid vaba aja veetmise viise. Ka rannaäärseid puhkusealasid on juurde rajatud, näiteks Inglirand, Reidi tee promenaad ja Kalaranna promenaad – kõik need on linlased väga hästi vastu võtnud ja suviti väga populaarsed.

Kalaranna promenaad moodustab osa pikemast Tallinna rannapromenaadist, mis avab linna merele ja mereääre inimestele. Eelmisel aastal avatud promenaadiosal on ka mänguväljak ja linnarand. Järk-järgult täieneva rannapromenaadi eesmärk on võimalikult väikeste katkestustega ühendada linnarandu ja asumeid, pakkuda linlastele head avalikku ruumi ning erinevaid tegutsemisvõimalusi.

Tallinn panustab pidevalt sellesse, et mere ääres oleks võimalused mitte ainult päevitamiseks ja ujumiseks, vaid ka aktiivseteks tegevusteks – näiteks jalutamiseks promenaade, välijõusaale ning mänguväljakuid.

Tallinn avab järk-järgult mereäärt ja kui tänu „Rohejälje“ projektile tehakse tänavu, rohelise pealinna aastal korda ka linnahalli ümbrus, saavad inimesed põhimõtteliselt Tallinnas mere ääres katkematult Noblessnerist Meriväljale jalutada.

Rannajoone muutused 19. sajandi algusest tänapäevani

Toomas Abilise sõnul on põhjused, miks inimesed randa tulevad, ikka samad, mis ammustel aegadel – alati on palavatel suvepäevadel soovitud pääseda linnakärast eemale, lõõgastuma ning jahutava vee ja rannatuule poolt pakutavat kosutust nautima. „Kuid muidugi on koos linna arenguga muutunud ka paigad, kus on võimalik rannamõnusid nautida, samuti nende populaarsus,“ räägib Abiline. „Näiteks veel 19. sajandi alguses asus lihunik Johann Krauspi rajatud kümblusasutus Suure Rannavärava lähistel umbes praeguse linnahalli kohal. Seal olid väikesed supelmajakesed, kus kümbleja sai end lahti riietada ja vette kasta.“

Huvitav kahtsadat aastat ühendav fakt on see, et linnahalli kõrvale luuakse sel aastal rohelise pealinna toel ka peagi uus supluskoht – talisupluseks mõeldud Logi kogukonnasaun ja suplusala.

„Sadama reostuse tõttu kolisid tsaariajal suvitajad Suure Rannavärava juurest aga edasi Kadrioru poole ning peagi saabus Kadrioru kui Vene impeeriumi esimese merekuurorti hiilgeaeg,“ jätkab Toomas Abiline Tallinna randade ajalooga. „Kadrioru Supelsalongi kuulsus ulatus toona palju kaugemale Eestimaa kubermangu piiridest ning seda külastasid ka Peterburi koorekihi esindajad.

Kui ka Kadrioru piirkond 19. sajandil lõpul rohkem linnastuma ja merevesi reostuma hakkas, muutus pärast esimest maailmasõda menukaks Pirita liivarand. Moodi tuligi suplemine rohkem lõbu pärast kui ravi eesmärgil ning vanamoodsate supelasutuste asemel hakkasid populaarsust koguma linnakeskusest eemal asuvad liivarannad.

Pirita rand oli populaarsuse tipul 1930. aastatel, kuid sõjajärgsetel aastatel hakkas see tallinlastele kitsaks jääma. Kui 1950. aastatel reostus Kopli lahe vesi ja ka Stroomi randa enam supluseks kasutada ei saanud, muutus 1960. aastate algul linlaste lemmikrannaks hoopis Tallinnast 30 km kaugusel asuv Klooga rand.“

Randades võiks olla rohkem organiseeritud tegevust

Abiline toob esile ka selle, et 1920ndatel pakuti erinevalt tänasest supelrandades rohkem organiseeritud tegevust, tihti võis kuulda elavat muusikat, tantsiti, rannarestoranid olid kõrgel tasemel, kuhu saabuti esinduslikult riietatuna, toimusid kultuuri- või meelelahutusüritused.

„Pirita supelranda nähti 1930. aastatel laiemalt, osana Pirita suvitus- ja puhkealast, kus külalisele sooviti pakkuda ka harivat meelelahutust. Kutsuti külastama Pirita kloostri varemeid ja tegutses ka väike eramuuseum, plaanis oli rajada Kloostrimetsa vabaõhumuuseum ühes botaanika- ja loomaaiaga, samuti lõbustuspark ehk Pirita Tivoli. Neid plaane ei jõutud kahjuks teostada,“ räägib ta.

Abilise sõnul oleks toonasest ajast tänapäeval üht-teist õppida küll. „Rand võiks pakkuda lisaks peesitamisvõimalusele ka harivamat tegevust,“ soovib ta. „Rannas ei tohiks puududa piirkonna ajalugu tutvustav väljapanek ning seal lähistel looduse õpperada, mitmekesisemad võiksid olla sportimisvõimalused, toimuda väärtmuusika kontserdid ja vabaõhuetendused.“

Allikad:

Toomas Abiline. Albin Strutzkin – „Pirita süda ja hing“.

Anu Järs. Supelsajand. 2013

Robert Nerman. Artiklid Pelgulinna, Kopli ja Pirita ajaloost

Tallinn.ee