Tallinna rattalinnapea: lõpetame kiivrite ülistamise

Diskursus, mis seab fookusesse linnas jalgrattakiivri kandmise, jätab tähelepanuta ratturitele päriselt ohtlikke olukordade lahendamise.

Jalgrattakiiver on üks nendest teemadest, mis sütitab sageli õige tuliseid diskussioone. Avalikud arutelud kiivri teemal ei ole aga ühiskonnas midagi uut. Kampaaniad kiivri kasutamise tõstmiseks linnaratturite seas on läbi viidud üksjagu.

Näiteks viidi Kopenhaagenis 2008. aastal läbi ulatuslik kampaania kiivrite kasutamise populariseerimiseks, mille tulemusel vähenes rataste müük viis protsenti ning linna sõitis kampaania järgsel aastal sisse 10 000 ratturit varasemast vähem.

Mitte ükski kiiver ei kaitse ratturit selle eest, kui talle sõidab otsa auto.

On palju tõendeid selle kohta, et jalgrattasõit muutub aga just ohutumaks, mida rohkem jalgrattureid on. Taani ja Holland on head näited, kus rattureid on palju, ent kiivreid kannavad väga vähesed. Hollandis tehakse 27 protsenti kõikidest reisidest jalgrattaga ja vähem kui 1 protsent jalgratturitest kannab kiivrit.

Seega ei peaks eesmärk olema ratturite arvu vähendamine, vaid selle kasvatamine. Selleks on vaja linnakeskkonda, mis võimaldab turvalist rattasõitu. Seda ei aita luua kiivriga rattur, vaid eeskätt linnas piirkiiruse langetamine.

Autojuht vastutab ka

Kiivri ehitusliku konstruktsiooni eesmärk on kaitsta pead löögi korral otse pealaele (ingl. k. crown). Enamasti inimene ei kuku otse pealagi ees vastu maad. Kiivri eesmärk on kaitsta inimest mitte-eluohtliku üksikõnnetuse korral kiirusel, mis jääb alla 20 km/h. Mitte ükski kiiver ei kaitse ratturit selle eest, kui talle sõidab otsa auto.

EFC (European Cyclists’ Federation) ametlik teaduspõhine seisukoht on, et kiiver näitab linnas rattasõitu ohtlikuna, kuigi on väiksem tõenäosus hukkuda rattasõidul kui kõndides.

Statistiliselt on jalakäijal ja autos viibijal suurem risk peavigastuse saamiseks kui jalgratturitel.

Samuti vastas tunnustatud Taani liikuvusekspert Mikael Colville-Andersen sotsiaalmeedias minu küsimusele, kas linnas rattaga sõites on kiiver vajalik, üheselt: „Kiiver on kasutu ning vähendab rattaga sõitjate arvu.“ Väga asjalik vaatamine on tema 12 aasta tagune TEDx „Why we shouldn’t bike with helmet“, kus ta toob välja, et statistiliselt on jalakäijal ja autos viibijal suurem risk peavigastuse saamiseks kui jalgratturitel ning ironiseerib, et ka nemad võiksid kanda kiivreid.

Lõputu avalik narratiiv, mis keskendub ratturite, jalakäijate ja tõukerattajuhtide manitsemisele, jätab sageli tähelepanuta just autojuhi rolli ja vastutuse. Kultuuri, ka liikluskultuuri, loovad aga inimesed ise – nii ratturid, jalakäijad, tõukeratturid (jt grupid) kui autojuhid. Ohjata aitab liiklust aga tõhusam kontroll ning karistuste karmistamine, aga eeskätt autode piirkiiruse langetamine, mitte kiivriga ratturid. Maailma tervishoiuorganisatsioon soovitab linnades kehtestada kiirusepiirang 30 km/h.