Miks vajab Läänemeri meie abi?
(16)Läänemere olukord pole just kiita. TTÜ mereinstituudi teadur Mariliis Kõuts selgitab, mis Läänemerega halvasti on ja miks võiks seisukorra parandamine olla meie kõigi südameasi.
Läänemeri on meie kodumeri. Meie muidu väikest riiki ühendab merega muljetavaldav 3794 kilomeetri pikkune rannajoon. Väga oluline osa Eesti ja eestlaste identiteedist ning kultuurist on seotud merega. Rääkimata siis riiklikust tähtsusest transpordikoridorina, energia- ja toiduallikana, turismisektoris jne. Seega on Läänemere ökosüsteemi seisund meie jaoks enesestmõistetavalt oluline. Igapäevases saginas kipub ununema, et meri pole ju tegelikult mingi kauge ega abstraktne loodus, vaid loomulik osa meie enda elust. Paljud meist on suvitanud mere ääres, hüpanud rannakividel, tõmmanud ujudes soolast merevett kurku, astunud ogaliku peale, söönud räime tomatis ja viibinud merelainetel kas siis laeva, surfilaua või mõne muu ujuva aluse peal. Meie kogemused ja mälestused seovad meid Läänemerega.
Kui merekeskkonnas toimuvad ebameeldivad muutused, mille tõttu näiteks mererand ummistub laguneva vetikamassiga, vetteminek keelatakse saastatuse tõttu, merest kaovad kilu ja tursk ning vee kohal vaibub linnulaul, katkeb ka inimese side merega. Muutused, mis Läänemeres praegu toimuvad, on sellist laadi, mille puhul pole muud teha kui peeglisse vaadata. Inimene on oma liiga agara toimetamisega looduse tasakaalu rikkunud, seega seisab inimese õlul ka vastutus anda endast parim, et merekeskkonna seisund enam ei halveneks, ja kui vähegi meie võimuses, siis ka paraneks. Et ka meie lastel oleks endiselt olemas needsamad ilusad rannad, kus vette joosta ja enda mälestusi luua. Ükskõiksust ja käegalöömist oleks järeltulevatele põlvedele ilmselt väga keeruline seletada.
Liigtoitelisus ehk eutrofeerumine tekitab Läänemeres nn surnud tsoone, kust elu sisuliselt kaob.
Millises olukorras on praegu Läänemeri?
Läänemere piirkonnas elab üle 82 miljoni inimese, mida illustreerib tõsiasi, et pelgalt laevaliikluse tiheduse poolest oleme maailma merede esirinnas. Inimtegevuse mõju Läänemere keskkonnale on suur, mis kombinatsioonis mere looduslike eripäradega (näiteks aeglane veevahetus ülejäänud ookeaniga) on tagant tõuganud mere keskkonnaseisundi halvenemist juba alates 1950ndatest aastatest.
Mere ökoloogiline tasakaal on paigast nihkunud liigsete toitainete tõttu intensiivpõllumajandusest, mis merre jõudes kultiveerivad fütoplanktoni „põlde“, kuid röövivad samas veest hapniku ja nähtavuse. Liigtoitelisus ehk eutrofeerumine tekitab Läänemeres nn surnud tsoone, kust elu sisuliselt kaob. Selle tagajärjel mere ökosüsteem vaesustub ja kaduda võivad mitmed meile harjumuspäraseks saanud liigid.
Läänemeres on palju ohtlikke aineid, nii ajaloolist päritolu (tseesiumi radioaktiivne isotoop 137 Tšornobõli õnnetusest) kui ka neid, mille koormus on endiselt suur (nafta jääkproduktid, plastiga seotud ained, raskmetallid laevavärvidest). Suur probleem on ravimijäägid, mida hinnanguliselt satub Läänemerre ligi 1800 tonni aastas – nimelt ei suuda veepuhastusjaamad praegu enamikku ravimeid reoveest eraldada. Sagedasemad „külalised“ veeproovides on antibiootikumid, valuvaigistid, südameravimid ja hormoonid. Nende mõju mereelustikule on veel vähe uuritud, kuid võib eeldada, et ravimid, mille põhiülesanne on muuta inimese organismi funktsioone, ei jäta puutumata ka mereorganisme.
Euroopa rohelise pealinna aastal algatas Tallinn koos Helsingiga kampaania „Save Our Sea“, mille eesmärgiks on juhtida tähelepanu Läänemere üha kriitilisemaks muutuvale seisundile ja kutsuda Läänemere-äärsete linnade elanikke üles ühiselt Läänemerd kaitsma ning hoidma.
Tallinn teeb kampaaniat koostöös keskkonnaorganisatsiooniga Let’s Do It World, kellel on tugev koostöövõrgustik ümber Läänemere ning tänu Maailmakoristuste läbiviimisele unikaalne kogemus inimeste kaasamises keskkonnaprobleemide lahendamisse.
Kampaania algab Läänemere päeval, 31. augustil 2023 ja lõpeb ülemaailmsel koristuspäeval, 16. septembril 2023. Kogu selle perioodi jooksul toimub teadlikkust tõstvaid ja praktilisi tegevusi kümnetes linnades ümber Läänemere.
Vaata lähemalt siit!
Lisaks ohtlikele ainetele on endiselt väga palju ka mereprügi (sh mikroplasti) vees ja randades. Olukord on viimastel aastatel siiski veidi paranenud, andes lootust, et targem prügimajandus ja ühekordse plasti vähendamine toovad probleemile leevendust.
„Kirsina tordil“ käib aktiivse meretranspordiga kaasas võõrliikide „turism“ Läänemerre, ehk laevade küljes saabuvad meile invasiivsed külalised, kes võivad Läänemere niigi väikeseliigilise elustiku seas paraja segaduse korraldada, hõivates näiteks kellegi teise elupaiga ja toidubaasi. Läänemere uustulnukatena on viimastel aastatel raporteeritud kokku 13 liiki, sealhulgas jaapani krevett (Caprella mutica), ida-lontmudil (Proterorhinus nasalis) ja aasia krabi (Hemigrapsus sanguineus). Kõige laialdasemalt on levinud ümarmudil (Neogobius melanostomus), seda aga kohalike arvelt. Kõiki neid niigi toimuvaid häiringuid mõjutab, suunab ja teatud juhtudel ka eskaleerib globaalne kliimamuutus, mille võimalikke mõjusid me alles hakkame nägema.
Sellises olukorras pole ilmselt raske järeldada, et mereelustikule sellised häiringud, mis enamasti esinevad komplektina koos, kuigi hästi ei mõju. Ei meeldiks inimeselegi, kui keegi pidevalt tema uksest ohtlikke jäätmeid sisse loobiks ning magamistoa akna all ööpäev läbi pidu peaks. Hea uudis selle kõige juures on, et mitmeid inimtegevusest tulenevaid ohte saab targalt valitud piirangute ja regulatsioonidega edukalt vähendada. Läänemere riikide ühendus HELCOM on välja töötanud meetmekava merekeskkonna olukorra parandamiseks (esimene versioon hakkas kehtima juba 1980. aastal), millega on praeguseks ühinenud kõik Läänemerega vahetult piirnevad riigid. Riikideülese keskkonnakaitsealase koostöö näol on HELCOM edulugu, mille positiivsed näited on muu hulgas oluliselt vähenenud toitainete voog merre, karmid regulatsioonid merd reostavatele tööstusasutustele, laevade lämmastikemissioonide kvoodid, puhastamata heitvee merre laskmise keeld laevadelt ning merekaitsealade võrgustik liigirikkuse säilitamiseks.
Milline on Läänemere tulevik ja mida inimesed saaksid teha selle hoidmiseks?
Kui Läänemere olukord peaks kehvemaks minema, jõuavad need mõjud ringiga koju tagasi ja kehvasti elavad siis nii lest, luik kui ka inimene. Ühelt poolt on see Läänemere „needus“, et ta nii tihedalt asustatud piirkonnas asub, kus inimmõju on paratamatu ja suur. Teisalt jälle, võib-olla just tänu sellele, et Läänemeri on terves ulatuses (ikkagi sisemeri ju) nii paljude silmapaaride nägemisraadiuses, suudavad inimesed looduse seisukorda rohkem märgata ja sellesse panustada.
Mis puutub igaühe panusesse, siis ajalugu näitab, et tihti on suured muutused, sh looduskaitses, toimunud tänu kriitilisele hulgale aktiivsetele kodanikele, kes märkavad, tõstavad häält ja ületavad sellega künnise, millest edasine on juba ajalugu. Mida rohkem on inimesi, kes märkavad ja hoolivad loodusest, seda hoitum on ka Läänemeri.
Väetiste ja taimemürkide pealt kokkuhoidmine ei aita ainult keskkonda, vaid säästab kokkuvõttes ka rahakotti ja pikemas perspektiivis mulla tervist.
Igapäevaelus võiks merekeskkonnale mõeldes lähtuda põhimõttest: nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik. Näiteks isikliku põllulapi ja aianurga puhul tuleb arvesse võtta, et suur osa kasutatud väetistest ja taimemürkidest mulda oma kohale ei jää, vaid uhutakse lähedal asuvasse veekogusse või ka merre. Väetiste ja taimemürkide pealt kokkuhoidmine ei aita ainult keskkonda, vaid säästab kokkuvõttes ka rahakotti ja pikemas perspektiivis mulla tervist.
Taimetoitlus on mere seisukohast ilmselt parim toitumisviis. Kes siiski kala sööb, saab pilgu peale heita kalafoorile kalafoor.ee, mis aitab valida need liigid, kelle arvukus Läänemeres ei ole ohustatud.
Kõiksugu toodete ostmisel (alates jõuluehetest ja lõpetades laste mänguasjadega) võiks küsida: on mul seda tegelikult vaja, ja kui kauaks? Suur osa Läänemere mikro- ja makroplastist on kunagi olnud tarbekraam, mida ühel hetkel enam ei vajatud. Paratamatult jõuab osa meie prügist endiselt merre, kus ta setetesse ja mereelustikku kuhjub ning lõpuks ringiga ka meie enda toidulauale tagasi jõuab. Tark on selliste materjalide kasutamist piirata seal, kus nad pole hädavajalikud, ja tõenäoliselt ei kannata sellest ka kellegi heaolu – pigem väheneb koristamisvaev.
Ja muidugi võiks kodus toimetades mõelda sellele, et iga asi, mille me vannitoast või köögist kanalisatsiooni laseme, lõpetab heal juhul veepuhastusjaamas, aga halvemal – meres. Kasutamata ravimite ja muude ohtlike jäätmete koht on Jäätmejaamas. Pesu pestes ja duši all käies võiks eelistada lihtsama koostisega ökoloogilisi vahendeid ning seepe-šampoone, mis muu hulgas on paremad ka meie enda tervisele. Sama kehtib koristustoodete kohta – kas iga pinna puhastamiseks on vaja erinevat vahendit, mis on täis meile tundmatuid keemilisi ühendeid, või piisab ka seebist, äädikast, soodast ja sidrunist, mis täpselt samamoodi on antibakteriaalsete omadustega. Rusikareeglina võiks vältida tooteid, mis sisaldavad ftalaate, alküülfenoole ja nn igavesi kemikaale (lühendi PFAS alla koonduvad), mille negatiivsete tervise- ja keskkonnamõjude andmestik aina kasvab.
Kel raha aktsiates või fondides kasvab, võiks oma investeeringud sellise pilguga üle vaadata, et välistada fossiilkütuste ja (mere)keskkonnakahju toetamine. Investeerimist võiks lisaks isikliku kasu eesmärgile vaadata ka teise nurga alt, investeerides kas siis ajaliselt või materiaalselt neisse organisatsioonidesse, kes meie puhta looduse ja mere eest seisavad ning inimeste keskkonnateadlikkust tõstavad. Eestis tegelevad merekeskkonda ja elustikku puudutavate teemadega muu hulgas näiteks Eestimaa Looduse Fond, Hoia Eesti Merd MTÜ, Eesti Ornitoloogiaühing, MTÜ Loomus jne.
Mariliis Kõuts on TTÜ mereinstituudi teadur, kes kaitses sel aastal doktorikraadi Läänemere eutrofeerumise teemal ja tegeleb Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudis erinevate Läänemere-teemaliste mereprojektide ökoloogiapoolega. Vabal ajal seisab ta aktivistina keskkonnakaitse ja jätkusuutliku eluviisi põhimõtete eest.
