JÄRGMINE PÕLVKOND | Sina pole kliimakriisis süüdi

Liigne enda keskkonnamõjule keskendumine võtab tähelepanu ära tõeliselt saastajalt: fossiilkütuste tööstuselt.

Eesti keele instituudi portaal Sõnaveeb kirjutab, et süsiniku jalajälg on „keskkonda heidetava süsihappegaasi (jt kasvuhoonegaaside) koguhulk, mis võimaldab hinnata inimtegevuse mõjusid keskkonnale, eriti kliimamuutusele“. Iga inimene saab arvutada isiklikku süsiniku või ökoloogilist jalajälge nutikate kalkulaatoritega, mis annavad teada, kuidas just sinu tegevus mõjutab planeeti. Kuigi me kõik peame oma käitumist jätkusuutlikuma planeedi nimel muutma ja oma käitumist jalajälge vähendama, on sellel ka kitsaskohti.

Väljendit „süsiniku jalajälg“ mainiti teadaolevalt esimest korda 1999. aastal BBC ajakirjas Vegetarian Good Food. Mark Kaufmani sõnul kasvas selle populaarsus, kui üks maailma suurimaid naftafirmasid British Petroleum (BP) palkas 2000. aastate alguses avalikke suhete eksperdi eesmärgiga juhtida tähelepanu kõrvale firma massiivsest süsinikuheitest.

Raugematu fossiilkütuste lobitöö mõjutab meie elu.

Ettevõte, mille süsinikuheide oli 2021. aastal peaaegu võrdne Ühendkuningriikide süsinikuheitega, viis fookuse enda planeeti kahjustavalt tegevuselt üksikisiku eluviisile ja isiklikule panusele. Selleks kasutati 2004. aastal välja antud süsiniku jalajälje kalkulaatorit, millega said inimesed arvutada enda panuse kliimakriisi. Kalkulaator levis kiiresti ja nüüd, aastal 2023, on selle põhimõte teada enamikele inimestele isegi Eestis.

Raugematu fossiilkütuste lobitöö mõjutab meie elu ka teistel viisidel. Näiteks kirjutas Euroopa Parlamendi liige Marie Toussaint portaalis EuroNews, kuidas ta on isiklikult näinud erinevaid viise, kuidas parlamendis lobi toimub. Ametisse valituks osutumine ei tähenda, et ollakse energiapoliitika ekspert, nii et Euroopa Parlamendi liikmed ja nõustajad peavad end ise teemaga kiiresti kurssi viima. Toussaint kirjutas, et paljud Euroopa Parlamendi liikmed saavad näiteks maagaasi sektori toimimise kohta infot just fossiilkütuste lobistidelt.

[Euroopa Parlamenti] valituks osutumine ei tähenda, et ollakse energiapoliitika ekspert.

Saadiku sõnul kutsutakse parlamendi liikmeid sageli neutraalselt kõlavate organisatsioonide, näiteks Euroopa Energiafoorumi korraldatud infotundidesse. Euroopa Energiafoorumi liikmete hulka kuuluvad naftafirmad BP, TotalEnergies ja ExxonMobil ning see on üks paljudest pealtnäha sõltumatutest organisatsioonidest, mis esindavad Brüsselis suurimaid saastajaid.

Mõnel juhul on fossiilkütuste tööstuse mõju varjatud, teistel juhtudel on see palju ilmsem. Kui Toussaint küsis ühelt Euroopa Parlamendi liikmete rühmalt, mis seisukohal nad mingis küsimuses on, näitasid liikmed tööstuse seisukohti käsitlevale dokumendile ja ütlesid: „Meie seisukoht on väga sarnane.“

Riik mõjutab kodanike jalajälge

Eesti puhul on lobitöö tõestamine veidi keerulisem, kuna meedias pole sellest räägitud. Väga kummaline ettevõtmine on näiteks uue põlevkiviõli tehase ehitus. See ei taga meie riigile energiajulgeolekut, sest õli kasutatakse valdavalt välismaal laevakütusena. Tehas ja selles toodetud õli põletamine tekitavad üle 1,8 miljoni tonni CO² aastas, põhjustavad iga aastaga ligi 350 enneaegset surma üle maailma ja loovad ainult 61 uut töökohta.

Samuti muutub tehase rajamisel küsitavaks, kas suudame riigina saavutada aastaks 2050 süsinikuneutraalsuse. Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel koostatud uuringus, mis analüüsis kliimaneutraalsuse saavutamise võimalusi Eestis aastaks 2050, on leitud, et tehaste rajamine võiks olla võimalik, vaid siis kui heite suurenemine kompenseeritakse maakasutuse, maakasutuse muutus ja metsanduse (LULUCF) sektoris või eduka CO² kogumisega, eesmärgiga seda hiljem kasutada.

Analüüsis leiti, et [õlitehas] poleks kooskõlas globaalsete kliimaeesmärkide täitmisega

Uuringus tõdetakse, et põlevkiviõliehas vähendaks küll kasvuhoonegaaside (KHG) heidet võrreldes põlevkivi otsepõletamisega, kuid Eesti ekspordiks tekkimata heite ning põletamisest tekkiv heide paisatakse siiski kuskil mujal õhku. Analüüsis leiti, et see poleks kooskõlas globaalsete kliimaeesmärkide täitmisega. Samuti võivad tehase ehituse puhul ohukohtadeks saada kiirelt muutuvad regulatsioonid, KHG heite ühikuhind ja toornafta hind.

Seega seisneb isikliku jalajälje arvutamise probleem selles, et üksikisiku süsiniku jalajälge mõjutab tugevalt riigi tegevus. Eestlane võib küll prügi sorteerida ning sõita aastaringselt ainult rattaga, kuid see ei peata tervet meie põlevkivitööstust. Eesti tunamullusest CO² heitest tekitas energeetika ehk põlevkivitööstus tervelt 52 protsenti. Eestlaste süsiniku jalajälg tõuseb seega veel enamgi, kui ehitame siia põlevkiviõli tehase.

Vaja on süsteemseid muutusi

Kui kõik inimesed vähendaksid oma tarbimist, siis oleks heitmete kogus loomulikult väiksem. Näiteks võiksid eestlased vähendada liha tarbimist juba tervislikel põhjustel. Enda süsiniku jalajälje vähendamine on suurepärane ettevõtmine, ent see ignoreerib „valget elevanti“ - kui me jätkame põlevkivi kaevandamise ja tarbimisega, siis suure tõenäosusega ei jõua me tulevikku, kus oleme süsinikuneutraalne riik.

Peame nägema kaugemale fossiilsete kütuste lobist.

Kui me keskendume ainult iseenda ökoloogilise jalajälje vähendamisele, siis võib kaduda fookus fossiilkütuste tööstuselt kui kliimakriisi ühelt peamiselt tekitajalt. Peame nägema kaugemale fossiilsete kütuste lobist. Samal ajal, kui naftafirmad panevad vastutuse üksikisikule, jätkavad nad ise naftatoodete reklaamimist, koostööd autotööstusega ja aina suuremate ning kulukamate autode reklaamimist.

Ka BP eesmärk oli süsiniku jalajälje kalkulaatorit luues, et kaotaksime tähelepanu ettevõtte tegevuselt. Enda isikliku elu muutustele keskendudes on raske esile kutsuda süsteemseid muutuseid, mida me väga vajame, näiteks parem linnaplaneerimine, taastuvenergiale üleminek, metsanduse sektori muutmine, jätkusuutliku majanduse arendamine ning palju muud.

Tõhusad tegevused, mida tavaline eestlane saab teha, on valida poliitikuid, keda päriselt huvitab üleminek jätkusuutlikule maailmakorrale, teha oma hääl kuuldavaks ning tõstatada olulisi teemasid jutuks või hakata aktivistiks ehk olla osa grupist inimestest, kellel on sama eesmärk ja kes soovivad strateegilisemalt panna oma häält kõlama.

„Järgmine põlvkond“ on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad iga päev kliimamuutuste leevendamise nimel.