Linnakorilusega tuleb olla ettevaatlik: kas üldse korjata linnas seeni ja kust võib pista suhu mõne marja?
(19)Linnaski pistavad pea murust välja seened ja nii mõneski kohas koogutavad puud suure õuna-, pirni- või ploomisaagi all. Kui kodusest aiast, mis asub ajaloolises elurajoonis, pole probleemi marju ja muid vilju korjata, siis seeni ei ole hea mõte üles noppida. Ka avalikus ruumis õunu ja marju korjama minnes peaks mõtlema mõnele olulisele detailile enne, kui valimatult oma talvevarusid täitma asuda.
„Kuni 1990ndateni oli Tallinnas mureks õhusaaste, mis võis sadestuda viljadele. Tänapäeval on kohati probleemiks pigem pinnasereostus. Ja seda seetõttu, et inimeste elukeskkonnad laienevad pidevalt aladele, kus varasemalt olid tööstused. Linnakorilusega seoses ongi väga oluline teada, kas marjad ja seened on kasvanud pinnases, mis pole olnud reostunud. Ajaloolistes ja looduslikele aladele ehitatud eramajarajoonides võib olla kindel, et saastumise tõenäosus on väike ja puuvilju võib korjata. Mujal võiks südamerahu saamiseks teha uuringuid või jätta noppimata,“ räägib Tallinna haljastus- ja keskkonnaosakonna looduskaitse juhtivspetsialist Meelis Uustal.
Väga oluline on teada, kas marjad ja seened on kasvanud pinnases, mis pole olnud reostunud.
Kui rääkida tänavaruumis kasvavatest vilja- ja marjapuudest, võiks need viljad jätta pigem lindudele ja putukatele. Uustal mainib, et Tallinn on vana linn ja aastasadade jooksul on paljutki tehtud ning palju, mida on tehtud, on ka ununenud. Seepärast pole linnatänav ehk parim koht, kust marju noppima minna.
Seenele sõitke saarele
Kui me ei räägi just koduaias toidukraami kasvatamisest, siis Uustali sõnul võiks ühte linnakoriluse reeglit siiski järgida: linnas kasvavaid seeni ei tohiks söögiks tarbida, kasvagu nad aias, pargis või linnametsas. Seentele on omane koguda endasse pinnasest mürkaineid, näiteks raskmetalle.
„Seente korjamiseks sõitke ikka linnast välja, kuhu liikluse ja tööstusalade ajalooline saaste pole jõudnud. Huvitavaks näiteks on siin linnalähedased saared: need on piisavalt kaugel, et olla eemal linnasaastest. Vaid kunagiste sõjaväeosade territooriumidelt ei maksa seeni korjata, sest sealset käitumist loodusega me ei tea. Lisaks tuleks võtta arvesse ka kaitsealade sihtkaitsevööndeid,“ selgitab Uustal.
Viljade ja marjade saastumine on vähesem ehk linnapargist võib ikka tikri või õuna kaasa võtta ja need enne söömist ära pesta.
Puude ja põõsaste puitosad on ise saastele filtriks, mis tähendab, et viljade ja marjade saastumine on vähesem. Ehk linnapargist võib ikka tikri või õuna kaasa võtta ja need enne söömist ära pesta.
Linnas on ka neid metsi, kus kasvavad pohlad, mustikad, metsmaasikad ja vaarikad, kuid nendega on mure pigem selles, et neid on vähe. Uustal kutsub siinkohal inimesi üles mitte täitma linnametsades kasvavate metsamarjadega oma talvevarusid. Neid metsamarju võiks noppida kohapealseks maitseelamuse saamiseks ja jätta neid ka teistele looduses uitajatele nautimiseks.
„Inimeste ohutunnetus on erinev. Kui soovite olla täitsa kindlad, mida suhu pistate, võiks teha analüüsid, et saada teada, ega konkreetsetes õuntes ja marjades mürke ole,“ mainib Uustal.
Linn loob toidusalud puhtasse keskkonda
Euroopa rohelise pealinna aastal rajab Tallinna linn kümme toidusalu piirkondadesse, kus on vähe aedu: Lasnamäele, Mustamäele, Koplisse ja Õismäele. Toidusalud on väikesed aiakooslused, kuhu on istutatud viljapuid, marjapõõsaid ja ürditaimi. Asukohad valiti selle järgi, et viljad kasvaksid võimalikult puhtas keskkonnas, kus pole varasemalt olnud loodust saastavat tegevust. Tulevikus on tegemist avalike aedadega, kus kohalikud saavad noppida õunu ja marju igapäevaseks söögiks, aga ikka viisakalt, et teistele ka jääks.
16. septembril kl 11-17 toimub Tallinnas Tornide väljakul suur suvehooaja lõpu Lõikuspidu, kus saab muuhulgas ka nõuandeid oma aiasaaduste hoidistamiseks.
Üheks päevaks muutub Tornide Väljaku vaikne pargiala atraktsioone ja õpitube täis seiklusmaaks. Lõikuspeo köögis saab terve päeva vältel õppida kodumaistest viljadest tervislikku toitu valmistada ja säilitada. Kasulikke teadmisi marineerimisest, hapendamisest ja toituainete kuivatamisest jagab vahva hoidistemeister Katrin Tammjärv ning tutvustab ka põnevaid retsepte, mida kodus järgi proovida. Katrin hindab kõrgelt kõike kodumaist, mis metsas ja aias kasvab ning oskab suurepäraselt seda kõike ka talviseks hooajaks säilitada. Tuleb välja, et ise tehtud supermaitsvate hoidiste jaoks ei peagi tingimata omama maakeldrit ega hiiglasuurt sügavkülmikut, vaid on olemas ka mitmeid muid võimalusi, kuidas head-paremat korteritingimustes säilitada. Kõigi silme all valmivad põnevad hoidised ning saab ka ise kaasa teha.
Lõikuspeolt ei puudu loomulikult ka meeleolukas lavaprogramm, mille lõpetavad kauni akustilise kontserdiga Eeva ja Villu Talsi. Rohkem infot: greentallinn.eu/loikuspidu/
„Toidusaludel on mitmekihiline eesmärk: üks funktsioon on see, et puud ja põõsad toimivad haljastusena ning pakuvad inimestele samu loodushüvesid, mida teised rohealad. Toidusalud pakuvad aga huvi ka erinevatele muudele elustikurühmadele, nagu tolmeldajad, kes tagavad suurema saagi. Üldiselt on nii, et kus on rohkem putukaid, seal on ka rohkem linde ja muid loomi,“ mainib Uustal.
Ära ei tohi unustada ka seda, et toidusalud pakuvad inimestele toidujulgeolekut, sest kasvatavad inimeste toidulauale vajaminevaid puuvilju. Linn saab nii oma elanikele pakkuda tasuta seda, mis aitab paremini elada. Sordivalikul on neisse toidusaludesse plaanis istutada nii vanu ja tuntud sorte kui ka uusi, et näha, kuidas need linnakeskkonnas arenevad. Lisaks kõikidele tuttavatele viljapuudele, nagu näiteks õunad ja ploomid, ning sõstra- ja karusmarjapõõsastele kasvavad toidusalus ka söödavate viljadega sinikuslapuu, toompihlakas, ebaküdoonia, viirpihlakas ja hulgaliselt erinevaid ürte. Nii mõnigi toidusalu rajatakse kas kogukonna- või ühisaia juurde.
Oma aiamaa Tallinna esimeses ühisaias
Ajalugu hakkab korduma: kui 90ndate alguses laotati kunagistele peenramaadele maha kaunis muru, siis nüüd võetakse seda muru jälle üles, et kasvatada tomatit, kurki ja muud toidukraami.
Juba aastaid on linna eri piirkondades tegutsenud kogukonnaaiad, nüüd on Tallinn loomas ka ühisaedade võrgustikku. Ühisaiad meenutavad paljuski vanu lahendusi: vastavalt soovile saab rentida 50–100 ruutmeetrit peenramaad, millel kasvatada toitu. Ühisaias võib pinna rentida kas aastaks või ka pikemaks perioodiks, kes aga oma lapi eest hoolt ei kanna, jääb sellest lihtsalt ilma.
„Putukaväilal Pelgurannas avatakse esimene ühisaed 2024. aasta kevadel ja kui see projekt õnnestub, on plaanis selliseid aedu rajada erinevatesse piirkondadesse üle kogu linna. Alustame väikeselt ja vaikselt, et näha, kas ning kui suur huvi ühisaedade vastu reaalsuses on,“ mainib Uustal.
Putukaväilal avatakse esimene ühisaed 2024. aasta kevadel ja kui see projekt õnnestub, on plaanis selliseid aedu rajada erinevatesse piirkondadesse üle kogu linna.
Lisaks toidujulgeolekule, asjaolule, et isekasvatatuna saab toidukraami odavamalt kätte, on ühisaial ka kultuuriline, pedagoogiline ja sotsiaalne mõõde. Paljudel kortermajades elavatel inimestel pole kuskil mujal kohta, kus näpud mulda panna. Kasvõi näidata lastele, kuidas toit kasvab, kuidas tomatid ja kurgid toidulauale jõuavad.
„Loomulikult on oluline ka maailmavaateline aspekt. Teiste linnade ja riikide näited on olnud julgustavad. Helsingis on selliseid aedu väga palju, mõnes on ka saunad. Suurbritannias tõusis koroona ajal nõudlus aedade järele lakke, sest inimesed ei jaksa osta piisavas mahus puu- ega juurvilju ning ise kasvatamine tuleb odavam,“ selgitab ekspert.
Endale ja oma perele toidu kasvatamine on meil DNAs. Nüüd on võimalused seda teha ka Tallinna kümnetes olemasolevates kogukonnaaedades ja uuel aastal ka päris omal aialapil rendiaias. Ning oodake veel, kui toidusaludes hakkavad valmima õunad ja pirnid ja ploomid ja ...
