Tallinn planeerib kodutänavaid. Mis need on?

Millistest põhimõtetest Tallinna linnaplaneerimisel lähtutakse ja kas olukord on viimase 10–15 aasta jooksul ka paremuse poole muutunud? Inimsõbralikust linnaruumist ja mõttemallide muutustest linnavalitsuses räägib Tallinna Strateegiakeskuse ruumiloome osakonna juht Kaidi Põldoja.

Kuidas on Tallinna linnaruum viimase 10–15 aasta jooksul muutunud?

Linnaruumi planeerimine – linnaehituslikest ideedest üldplaneeringu, detailplaneeringu ja ehitusprojektini ning lõpuks väljaehitamiseni on traditsiooniliselt olnud pikaldane protsess. See on pikaldane protsess tänini- näiteks Vana-Kalamaja tänava projekt kestis esmasest ideest tänava valmimiseni enam kui 10 aastat. Samas on inimeste ootus ruumi kvaliteedile tõusnud, on ootus, et muutused ruumis toimuksid kiiremini.

Muutunud on ka igapäevareaalsus: ootamatuid olukordi, millele peavad linnad kiiresti reageerima, tuleb üha sagedamini ette.

Linnade liikuvuskeskkonda on aastakümneid planeeritud selliselt, et esikohal oleks kiire liikumisvõimalus isikliku sõiduautoga. Selline planeerimine on teinud tohutu karuteene inimestele, kes pideva autoliikluse ümbruses elavad. Müral ja õhusaastel on otsene mõju rahva tervisele, lisaks kõrgeneb õnnetusse sattumise oht. Sellises keskkonnas pole hea elada.

Linnade liikuvuskeskkonda on aastakümneid planeeritud selliselt, et esikohal oleks kiire liikumisvõimalus isikliku sõiduautoga. Selline planeerimine on teinud tohutu karuteene inimestele, kes pideva autoliikluse ümbruses elavad.

Mida on inimestel õigus linnalt kui elukeskkonnalt nõuda? Vähem kui 10 aastat tagasi oli planeeringute avalikel aruteludel ametnikel kombeks linnaelanikke, kes elukeskkonna probleeme tõstatasid, hurjutada: „Sa elad ju linnas!“ Nüüdseks on õnneks arusaam muutunud: linnaelu peab olema inimväärne, tervislik ja võimaluste rohke kõigile; eriti kui soovime, et inimesed linnu elukeskkonnana eelistaksid.

On teil linnaplaneerimisel toimunud arusaama muutustest tuua ka mõni näide?

Linn ei ole läbisõidukoridor nende jaoks, kes elavad linnapiiri taga ja iga päev autoga kesklinna tööle soovivad jõuda. Mõelda tuleb ka inimestele, kes igapäevaselt linnas elavad, ning tänu sellele on päevakajaliseks muutunud uus mõiste – kodutänav. Samamoodi nagu tänav on mõeldud liikumiseks, on kodutänav mõeldud kohaloluks. See on kodu pikendus õue. Kodutänavat iseloomustavad ruumisopistused erinevateks vabaaja tegevusteks ja rohelised puhkealad, hea kodutänav pakub ka väikeäridele võimaluse linnaruumis toimetada.

Tallinna kolm esimest kodutänavat – vast valminud Vana-Kalamaja tänav, arhitektuurikonkursi etapis olev Koidu tänav ja Lastekodu tänav, mis on hiljuti saanud uue eskiislahenduse – näitlikustavad, kuidas on linnas mõistlik tänavaruum ümber jagada nii, et keskmes on jala või jalgrattaga liikuv inimene. Autodega ligipääs kodudele säilib samuti, kuid autoga kiirustamine linnakeskkonnas ei anna tegelikult suurt võitu – kõrgemast piirkiirusest saadav ajaline võit on enamasti loetav sekundites, kuna distantsid on lühikesed.

Sellised uue kontseptsiooniga tänavad loovad muuhulgas uut linnaelu ja linnakultuuri.

Rääkides üldisemalt – milline on üldse inimsõbralik linnaruum ja mis on selle kriteeriumid? Kas Tallinn vastab neile?

Lihtsustatult öeldes võimaldab inimsõbralik linnaruum igaühel – lapseeast vanaduspõlveni – elada oma kodulinnas mugavat, iseseisvat ja elamisväärset elu. Praktikas tähendab see, et inimeste nn pehmed vajadused ja linna ruumiline kvaliteet on rohkem teadvustatud, kui on olnud seni. Kvaliteetne ruum on mitmekesine, otstarbekas, oma identiteediga, hästi ligipääsetav, esteetiline ja kliimakohane – loetelu jätkub.

Lihtsustatult öeldes võimaldab inimsõbralik linnaruum igaühel – lapseeast vanaduspõlveni – elada oma kodulinnas mugavat, iseseisvat ja elamisväärset elu.

Kvaliteetsem elukeskkond ei pruugi olla tingimata kallim (eriti pikas vaates), kuid selleni jõudmiseks tuleb senised tööprotsessid ümber mõelda. Rohkem tuleb pühendada aega disainile ja analüüsile; samuti on vaja mõista ühe või teise eelarveotsuse mõistlikkust pikas vaates.

Tallinna linnaruumi iseloomustab olukord, kus osa linnaruumist on teinud kiire arenguhüppe; eelkõige seal, kus tegusad inimesed oskavad kvaliteetset linnaruumi nõuda (loe: Põhja-Tallinn ja puitasumid ümber Tallinna südalinna). Linnaplaneerijatena on oluline seista hea selle eest, et teised linnapiirkonnad maha ei jääks, mistõttu peab eri linnapiirkondi ühendab avaliku ruumi võrgustik: rattateed, promenaadid, linnaväljakud, lineaarpargid.

Ärihuvidega arendajate juhitud linnaplaneerimine on tekitanud lapiteki-Tallinna: valminud on mitmeid kaasaegseid elukeskkondi ja tõmbekeskuseid (Telliskivi, Noblessner ja osa Kalarannast ning Kopli liinidest), kuid liikumisteekonnad ühest piirkonnast teise on ebaselged ja katkendlikud.

Kui olulist rolli mängib inimsõbralikus linnaruumis piirkiiruse alandamine 30km/h?

Tasakaalus ja säästlik liikuvus on hea linna vereringe - nii on kirjas Tallinna säästva linnaliikuvuse kavas. Piirkiirusi ei ole mõistlik alandada kõikjal 30 kilomeetrini tunnis. Sõlmpunktide vahel – töölt koju, kooli, ülikooli – peab saama liikuda mõistliku ajakuluga ning tänavatel on lõiguti erinev hierarhia, et seda eesmärki täita. Pikas vaates peab kiired liikumisvõimalused tagama mugav ühistranspordivõrgustik, mille osaks on ka ümberistumisjaamad rongilt trammile või bussile ning nn mikrohubid – bussipeatused, kus viimase kilomeetri läbimiseks sihtkohani on mugav haarata rendijalgratas või e-sähku.

Alandatud liikumiskiirusega mõjust saab kõige paremini aru vahetust kogemusest – siis kui sellised tänavad on valmis ehitatud (nagu valminud Vana-Kalamaja tänav).

Suurim oht on liiga lihtsustatud mõtlemisviisid. Ka praegu kisub rohepööre tihtipeale äärmustesse – sealhulgas autokasutusest rääkimisel.

Suurim oht on liiga lihtsustatud mõtlemisviisid. Ka praegu kisub rohepööre tihtipeale äärmustesse – sealhulgas autokasutusest rääkimisel. Näiteks ei tohiks kindlasti luua täiesti autovabasid, sealhulgas peatus- ja parkimiskohtadest vabasid alasid. Seda rõhutab Eesti Puuetega Inimeste Koda – meie hulgas on erivajadusega inimesi, kes autost sõltuvad. Erilisi inimesi on meie hulgas palju ning neid ei tohi ühiskonnaelust välja lõigata.

Kas inimsõbraliku linnaruumi osas võtab Tallinn mujalt maailmast kelleltki eeskuju?

Inimsõbraliku linnaruumi loomisel vaatab Tallinn sageli Põhjamaade poole, mis troonivad pea kõiki hea elukeskkonnaga linnade edetabeleid.

Kuuldavasti tuuakse Liivalaia pargis maa-alune infrastruktuur tänavale. Mis projekt see täpsemalt on ja mis on selle eesmärk?

Risti Liivalaia tänavaga kulgeb Tatari tänav, mille ruumiline jätkuvus on jalakäijate jaoks raskesti märgatav, sest teekond suubub otse parkimisplatsile. Liivalaia trassipargi esialgne idee oli muuta parkimisplats minipargiks – kohaks, mis pakub võimalust korraks peatuda. Ideed välja töötades saime aru, milline trasside peidetud maailm asfaldi all peitub ning soovisime selle pargis ruumiliselt esile tõsta. Nii saigi kogu pargi disain loodud kohtadesse, mis trassidest vaba on, sinna tulevad tõstetud istutusalad istumiskohtadega ja asfaldisse lõigatud peenrad, nende vahele maalitakse trasside teekonnad.

Juhuslikult tänavakatte alla paigutatud trassid on Tallinna reaalsus, mis piirab kvaliteetse tänavaruumi kujundamist rohkem, kui võiks esmapilgul aimata. Tänaste tehnovõrgu valdajate seatud reeglite kohaselt ei tohi trasside peale rajada püsivaid ehitisi ega ka näiteks kõrghaljastust.

Juhuslikult tänavakatte alla paigutatud trassid on Tallinna reaalsus, mis piirab kvaliteetse tänavaruumi kujundamist rohkem, kui võiks esmapilgul aimata. Tänaste tehnovõrgu valdajate seatud reeglite kohaselt ei tohi trasside peale rajada püsivaid ehitisi ega ka näiteks kõrghaljastust. Seetõttu pole tänavaruum otseselt linnaarhitektide kujundada ja mõtestada.

Installatsiooni üks eesmärke ongi seda reaalsust avalikkusele tutvustada. Sellega soovitakse alustada võrguvaldajatega ka dialoogi – ehk leiame koostöös suurema paindlikkuse. Hetkel on projekt idee tasandil, loodame, et järgmisel aastal avaneb võimalussee see ellu viia.