JÄRGMINE PÕLVKOND | Õues viibivad noored päästavad oma tervise ja meie looduse

Kes lapsena loodusega kokku ei puutu, väärtustab ja kaitseb seda täiskasvanuna vähem.

Tänapäeval on loodus paljude noorte jaoks kauge keskkond. Olgu see mets, raba või lihtsalt haljasala. Mets ei sätenda neoontoonides, rabas ei ole sinist ekraanivalgust, matkarajalt ei saa midagi osta, järve vaadates ei leia uusi killukesi kollase ajakirjanduse kõmu-uudistest.

Vähim veedavad aega looduses teismelised

Isiklikust kogemusest näen, et lähiringkonnas olevaid noori ei huvita loodus. Oluline on saada bioloogia hindeks tunnistusele viis, neli või kolm, aga sisuline pool huvitab väheseid. Loodus ei paku neile põnevust, sest paljude noorte elutempo on väga kiire. Suurbritannias tehtud uuringud näitavad, et linnapiirkondadest pärit lapsed teavad loomaaedade ja telesaadete vahendusel rohkem välismaa elusloodusest kui nende enda riigi loomi. Näiteks oskavad nad ära tunda lõvi, aga ei tea, kes on saarmas.

On tehtud mitmeid uuringuid seoses laste ja noorte huviga looduse osas. RSPB ja Essexi ülikooli uute uuringute järgi on teismelised loodusega vähem seotud kui ükski teine ​​vanuserühm, kusjuures kõige vähem loodusega seotuna tunnevad end 15-16-aastased noored. Selle sama uuringu raportist järeldus ka, et neljal lapsel viiest puudus adekvaatne side loodusega.

Noorte inimeste side loodusega väheneb järsult alates 11. eluaastast ja taastub alles 30. eluaastaks – need on Derby ülikooli uuringu tulemused. Selliseid vastuseid ei ole leitud ainult Inglismaalt, sarnaseid uurimusi on tehtud ka teistes riikides, nagu näiteks Austraalias, USAs ja Jaapanis. Enamus on jõudnud järeldusele, et kõige vähem huvituvad loodusest just teismelised. Eraldi on veel õhus rippumas küsimus, kas loodusega sideme puudumine on põlvkondlik omadus või jäävad praegused teismelised kogu eluks looduskeskkonnaga vähem seotuks.

Vähene huvi avaldub ka selles, et nii Eesti kui ka ülejäänud maailma lapsed veedavad vähe aega õues ja looduse keskel. Iga päev liigub vabal ajal õues ainult 7-11% 10-17-aastastest Eesti lastest ja noortest, üle 60 minuti päevas 43% lastest. Mujal maailmas on see näitaja veel väiksem, näiteks USAs mängivad lapsed vabatahtlikult õues keskmiselt 4-7 minutit päevas. Pooled Briti teismelistest pole kunagi roninud isegi puu otsa.

Miks vajame, et lapsed oleksid õues?

Õues liikumisel on otsene mõju noorte vaimsele ja loomulikult ka füüsilisele tervisele. Mitmed uuringud on leidnud positiivseid seoseid laste looduses viibimise ja vaimse tervise vahel. Taani uuring näitas, et lastel, kes kasvavad roheliste alade ümber, on väiksem risk haigestuda hilisemas elus erinevatesse vaimsetesse probleemidesse nagu depressioon ja ärevushäired. Lühinägelikkus, mis on tänapäeval levinud probleem, võib osalt olla tingitud sellest, et lapsed on vähem õues vaadates kaugeid asja ja rohkem siseruumides, vaadates lähedalt ekraani või raamatut. Väljas liikumise positiivseteks tulemusteks võib võtta parema unekvaliteedi, tuju, enesehinnangu, mälu, ärevuse vähenemise ja üldiselt parema vaimse tasakaalu.

Inimesed, kellel on suurem seos loodusega, käituvad suurema tõenäosusega positiivselt keskkonna, eluslooduse ja elupaikade suhtes. Loodusega seotus mõjutab oluliselt nende seotust keskkonnasõbralike käitumisviisidega, nagu taaskasutus või keskkonnasõbralike toodete ostmine. Raamatus ,,Paradiisi kaotades“ toob autor Lucy Jones välja, et lapsepõlves metsiku loodusega kokku puutumata kaitsevad ja väärtustavad täiskasvanud inimesed looduskeskkondi väiksema tõenäosusega – see võib viia potentsiaalse looduskatastroofini.

Miks lapsed siis õues ei käi?

Põhjuseid, miks nii vähesed lapsed tunnevad end loodusega seotuna ja veedavad vähem aega õues, on palju. Näiteks siseruumides olevate ajaviidete olemasolu, peamiselt ekraanid ning lapsevanemate mure oma laste pärast, et nad võivad end vigastada. Eesti lapse nädala keskmine ekraaniaeg ühe päeva kohta 2021. aasta seisuga on 3 tundi ja 13 minutit. Samuti on koolitunnid siseruumides ning ka trennid toimuvad enamjaolt treeningsaalides. Noorte seas võivad olla põhjuseks ka eksamisurve ja sotsiaalmeediast ning eakaaslastelt saadud info ja eelarvamused, et õues käimine on igav ja päeva tipphetk on oma telefonis ja arvutis mängimine.

Suurt rolli mängib ka elukoha turvalisus, näiteks kui linnas oma hoov puudub ja kodu asub täpselt magistraali kõrval, siis võib olla ohtlik oma 7-aastane laps üksinda välja mängima saata. Suurtes linnades võib olla raske ka raskendatud ligipääs rohealadele. Uuringud on näidanud, et majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate kogukondade lapsed puutuvad loodusega kokku veelgi vähem kui jõukamatest piirkondadest pärit lapsed.

Paljude noorte jaoks on mets ja raba väga eluvõõrad kohad. See aga tekitab olukorra, kus noored ei käigi õues ning nende teadmised ja huvi meie looduse vastu on kadumas. Selle tulemusena neid ei huvitagi, mis meie loodusest ja elurikkusest saab. Seega suur samm nii looduskaitses kui noorte tervise parandamises oleks eelpool kirjeldatud probleemide lahendamine. Et noored kogeksid Eesti üürikest loodust sellisena, nagu ta praegu on.

„Järgmine põlvkond“ on kolumn, kus jagavad enda mõtteid FFF Eesti liikmed. Fridays For Future Eesti on grupp aktiivseid noori, kes kõik võitlevad iga päev kliimamuutuste leevendamise nimel.