Naised, mis meil elektriliste autode vastu on?

Elektriautod ei ole midagi uut – esimesed tehti juba 19. sajandil. Tollal olid autod pigem siiski kaariku moodi ja väidetavalt eelistasid naised elektrilisi kaarikuid seetõttu, et need olid vähem räpased, õlised ja lärmakad.

Vahepeal on autotööstus läbi teinud mitu revolutsiooni ja nüüd, kui sisepõlemismootoritega autod on meile üpriski koduseks saanud, kipume me, naised, statistilise üllatusena elektriautosid hoopis võõrastama. Miks see nii on? Veetsin sellele küsimusele mõeldes nädalavahetuse Kia uue täiselektrilise linnamaasturiga e-Niro ja üritasin aru saada, millest minu elektriauto ärevus päriselt koosneb.

Kia Niro ei ole ka oma olemuselt uus, see nägi ilmavalgust juba aastal 2016. Praeguseks on Niro saadaval nii sisepõlemismootori, hübriidajami kui nüüd ka täiselektrilise versioonina. Niro on tegelikult soojalt vastu võetud ja kui juba soostatistikat vaadata, siis Kia on naistele pigem meeltmööda bränd. Kia Niro hääletasid kusjuures veel selle aasta alguses 43 riigist pärit naisautoajakirjanikku aasta parimaks autoks.

Lõpuks ei ole muidugi tunded kuidagi soospetsiifilised – sügaval sisimas kogeb ärevust, täpselt nagu armastust, ka keskmine eesti mees, isegi kui ta seda välja ei ütle. Elektriautode teemal on teadlased aga just naistega jännis, sest sadakond aastat tagasi meeldisid meile elektriautod tunduvalt rohkem ja nüüd äkki on mingi häda. Ma siinkohal ei lasku sellesse vestlusesse, mida naised veel 120 aastat ja isegi 20 aastat tagasi tegid või ei teinud – see on vestlus mõneks teiseks korraks, aga räägime nüüd korra nendest elektrisõidukitest ja miks nad meile ei meeldi. Või kas ei meeldi?

Ilmselt iga elektriauto kohta kõige populaarsem esimene küsimus on justnimelt sõiduulatus. Levinud arvamuse kohaselt pole alla 500-kilomeetrise sõiduulatusega autoga midagi peale hakata, sest ta jääb meile igapäevastes tegemistes lihtsalt jalgu. Selgub, et mida kõrgem on autodest oodatav läbisõiduulatus, seda madalam on tihtilugu ootaja enda keskmine läbitav kilometraaž päevas. Ehkki on erandeid, siis tihtipeale ei adu me, kui palju, või õigemini, kui vähe me tegelikult sõidame.

Sõidutesti raames pidin juhtumisi sõitma üheks õhtuks kunagisse kodulinna Tartusse ja tagasi. Lisaks keskmisest raskemale jalale oli minnes ka korralik vastutuul, niisiis jäi elektrikulu kusagil 17 kWh kanti saja kilomeetri kohta ning Tartus otsustasin kindluse mõttes auto siiski pistikusse torgata, ehkki külmema närviga oleks ilmselt tagasi ka jõudnud.

Laadija juurest pidin sõbra juurde veel pool kilomeetrit kõndima ka. Väga mõnus oli – mis ajast Lodjakoja ümbruses mingi täiesti uus hingamine on ja äkki ma peaksin üldsegi Tartusse kolima …? Ideaaltingimustes sõidab Kia e-Niro oma 64,8 kWh akuga ühe soojaga 460 kilomeetrit, mis on tugevalt üle praeguse keskmise elektriauto tulemuse (u 350 kilomeetrit). Linnasõidul, mis on vähemalt minu igapäevas palju levinum, jäi keskmine tarbimine üsna infovoldikul lubatu lähedale – 13 kWh / 100 km kanti.

Sealsamas Tartus sõbra juures ütles üks noormees, et tema enne aastat 2026 elektriauto ostmist üldse ei kaalugi, sest ta tahab kindel olla, et ta saab parimaid lahendusi. Ma ei ole kindel, et 2026. aasta just see maagiline piir on, kus tehnoloogilise arenduse kasvukõver oma igavese tipu saavutab – nagu öeldud, esimesed vorbiti valmis juba enam kui sajand tagasi.

Kia e-Niro on seejuures, nagu juba mainitud, turul hästi kanda kinnitanud mudel – väike linnamaastur, mis tagab hea kombinatsiooni ruumikusest, sõidumugavusest ning kaasaegsest tehnoloogiast. Ruumikusest rääkides – sealsamas Tartus võtsin asjaolude sunnil osa sõprade korraldatud orienteerumisvõistlusest, kus osa vahemaid tuli läbida koos veesõiduvahendiga. Et reeglite sõnastus jättis piisavalt mänguruumi, sõitis meie tiim läbi linna koos Kia e-Nirosse pakitud kanuuga. Ehkki see ei ole soovituslik ja Tartust Võhandu maratonile sellega sõita ei soovita, siis tol õhtul tõi e-Niro meile orienteerumisvõistluses auväärse teise koha.

Uuel mudelil on lisaks tunduvalt kelmikamale välimusele ka mitmed muud plussid – näiteks leedtuled on nüüd standardvarustuses, mudelivoldikust leiab kõik teada-tuntud ja ootuspärased mugavus- ning turvalisuslisad. Kia saab lisapunktid vahetu telefoni ühendamise eest, mis esimesel korral läheb ladusalt ja igal järgmisel korral täiesti märkamatult.

Seda ei saa siiani öelda paljude automarkide kohta, kus esmaseks ühendamiseks tuleb menüüsse sukeldudes kaasa võtta snorgeldamisvarustus ning igal järgmisel korral lihtsalt alla anda ning raadiot kuulata. Kia e-Niro avab tuttava mudeli võlud neile, kes on valmis täiselektrilisusele võimaluse andma.

Ja vahel, kui sa kogu oma ärevuse korraks kõrvale jätad, avastad, et tegelikult on ju päris tore. 150 kW on ühelt elektriliselt linnamaasturilt keskmisele inimesele piisavalt särtsakust ja nagu ikka, saad ise valida, kas seadistad selle ökonoomsust prioritiseerides või vajutad seda nuppu, mis armatuurlaua ekraanis kõik punaseks ja kiireks teeb (ma olen see viimane, aga sa ei pea olema). Nagu tavaliselt elektriautosid testides – esimesel päeval avastan end bussiradadelt sekundeid varastavaid diiselautosid siunamas, kuni meenub, et ma tegelikult ise päriselt tohin seal sekundeid varastamas käia. Või siis võid ka lihtsalt ummikus istuda, sest see pole sugugi halb, kui sul on Harman/Kardoni helisüsteem. Laste ja koertega tuleb kasuks e-Niro menüü vaikne režiim, mis lülitab tagumistel istmetel kõlarid välja ja laseb sul üksi Beyoncéd kuulata või mis tahes muu sulle meeldib.

Testiauto üldine konfiguratsioon oli esmapilgul küllaltki tagasihoidlik: must nahksisu ja valge välisvärv. Ehkki ma ise eelistan alati erksamaid kerevärve (e-Nirol on näiteks üks ilus meresinine), siis päikese käes avastasin järjest, et tegelikult leiab siit-sealt ägedaid läbimõeldud pisidetaile. Mu enda lemmikuks osutus muidu minimalistlikus interjööris uksepolstrite töötlus, mis pimedas tundub pelgalt tume plast, aga õiges valguses annab kogu komplektile palju juurde. Ja ehkki mul seda pildile püüda ei õnnestunud, siis see valge värv sillerdas päikese käes kuldsena ja tegi mul meele natuke härdaks.

Tulles tagasi ärevuse juurde, siis seda võib veel tekitada kümned, kui mitte sajad tegurid. Mõne jaoks tekitab seda taristu puudulikkus, teistele kuvand ja osale näiteks jääb siiani selgusetuks, kas elektriautod siis päriselt on säästlikumad või on see kõik lihtsalt üks suur rohepestud mull.

Ise arvan, et on täiesti okei, et me kõiki oma olemasolevaid sisepõlemismootoreid päevapealt maha ei kanna tegemaks ruumi elektrilistele. Küll aga, kui sa oled üks neist õnnelikest, kes parasjagu sisepõlemismootori taaka ei kanna ja oled endale uut autot valimas, soovitan sul oma ärevusele sügavalt silma vaadata ja mõelda, mida sul päriselt vaja on, et igapäevaselt õnnelik olla. Sest osa neist hirmudest ei pruugi üldse olla sinu omad või sulle olulised, vaid lihtsalt kuuldud ja selgeks õpitud tõekspidamised. Lõpuks on kõige olulisem siiski jääda iseendaks. Ja selle käigus võid näiteks tiirule minna Kia e-Niroga, sest kampaania raames sõidavad nad praegu uute omanikega koju 48 990 euro eest.