ARVAMUS | Majanduskasvu hind on liialt kaua olnud inimeste ja looduse tervis

Ettevõtted peavad tegema oma osa, et kontrollida oma tarneahelates inimõigusi ja keskkonnasõbralikkust.

Meie riided tulevad Aasiast, kakao Aafrikast ja kohv Lõuna-Ameerikast. Ettevõtetel, kes meile tooteid ja teenuseid pakuvad, on keskne roll jätkusuutliku majanduse ja ühiskonna arendamisel, kuid tihti kujutavad ülemaailmsed tarneahelad endast ohtu inimõigustele ja keskkonnale. Hoolimatute äritavade tõttu kaasnevad ettevõtete tegevusega tervist kahjustavad töötingimused, lapstööjõu kasutamine ja keskkonnakahju nagu näiteks vihmametsade hävitamine või veekogude reostus.

Selleks, et ettevõtete mõju keskkonnale ja inimõigustele jälgida, kasutatakse terminit hoolsuskohustus (due diligence). Hoolsuskohustus on peamiselt ennetav mehhanism, mis nõuab ettevõtjatelt oma võimaluste piires jõupingutuste tegemist, et tuvastada oma tegevuse võimalik kahjulik mõju ning võtta kasutusele meetmed selle ennetamiseks ja kõrvaldamiseks.

Euroopa Komisjoni 2020. aasta uuringu kohaselt teostab praegu vaid 37 protsenti ettevõtetest keskkonna- ja inimõiguste hoolsuskohustust ning ainult 16 protsenti katab kogu tarneahela, tuginedes sageli vabatahtlikele rahvusvahelistele standarditele. Seda proovib muuta lõpufaasis olev Euroopa Liidu tarneahelate seadus, pika nimega äriühingute kestlikkusalase hoolsuskohustuse direktiiv.

Vaja on siduvaid reegleid

Ilma ühtlustatud raamistikuta, mis kehtestaks kõikidele ettevõtetele ühesugused reeglid, ei ole paljud ettevõtted meie kasumile orienteeritud maailmas paraku motiveeritud austama inimõigusi, keskkonda ja kliimat. Euroopa Liidu ettepanek käib ennekõike suurte korporatsioonide kohta, puudutades üldiselt Eestist kaugeid probleeme nagu näiteks lapstööjõu kasutamine šokolaaditööstuses või naftaettevõtete keskkonnareostus Aafrika riikides. Sellegipoolest on õiglane maailm ka meie huvides – nii selleks, et vastutus poes oma ostudega orjatööjõudu mitte toetada ei oleks lükatud tarbija ja tema niigi õhukese rahakoti kanda, kui ka selleks, et Eesti inimesed saaksid oma töö eest õiglast palka ning meie tervis oleks kaitstud.

Ökoloogiliste standardite järgimine on praeguses kliimakriisi olukorras hädavajalik.

Ka mitmed ettevõtted ise leiavad, et on vaja ühiseid reegleid, õiguskindlust ja võrdset raamistikku. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) analüüsid näitavad, et ettevõtted, kes peavad oma tarneahelates kinni hoolsuskohustusest, on tootlikumad ja konkurentsivõimelisemad. Oma tegevuse sotsiaalsetest ja keskkondlikest riskidest teadlik olemine säästab kontrollikulusid ning väldib mainekahju nii suhetes klientide kui investoritega, rääkimata sellest, et inimõiguste austamine ja head töötingimused tagavad terved ning motiveeritud töötajad.

Ökoloogiliste standardite järgimine on praeguses kliimakriisi olukorras hädavajalik, et investeeringud oleks kooskõlas ülemaailmsete jätkusuutlikkuse eesmärkidega. Muutuv kliima kujutab endast tormide, üleujutuste, põudade ja muu sarnase näol otseseid ohte ka äritegevusele ning hoolsuskohustuse täitmine ning riskide vältimine on ettevõtete endi huvides, hoides pikas plaanis kulusid kokku.

Siduvad reeglid tarneahelate seaduses loovad stiimuleid uuenduslikeks lahendusteks ja annavad tugeva tõuke vajalike sektoriüleste meetmete kasutuselevõtuks. On mitmeid näiteid sellest, kuidas õigusnormid võivad viia tõhusate muudatusteni, kui kõik ettevõtted astuvad vajalikke samme inimõiguste ja kestlikkusalase hoolsuskohustuse täitmiseks.

Majanduskasvu hind on liialt kaua olnud inimeste ja looduse tervis, samas kui kasum liigub vaid väheste suurkorporatsioonide pangakontodele. Ettevõtetel peab olema siduv kohustus oma tarneahelates järgida inimõigusi ning kliima- ja keskkonnakaitselisi põhimõtteid, vaid nii tagame jätkusuutliku ja õiglase maailma.