Teadlane Riigikogule: „Eesti metsamajandus pole juba pikemat aega olnud säästlik ja midagi pole ette võetud asja parandamiseks“
(79)Tänasel Riigikogu istungil julgustasid teadlased poliitikuid Eesti metsa targemalt majandama.
Riigikogus toimus täna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kuidas elab Eesti mets?“ arutelu, mille fookuses oli metsade säästlik majandamine. Kui Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juhatuse esimees kiitis Eesti metsade olukorda, siis Tartu Ülikooli teadlased ei jaganud tema optimismi.
RMK juhatuse esimees Mikk Marran ütles Riigikogu ees, et Eesti riigimets on heas seisus ja RMK majandab seda säästlikult. „Metsa majandamine on teatavasti säästev siis, kui see tagab elustiku mitmekesisuse, metsa tootlikkuse, metsa uuenemisvõimelisuse, metsa elujõulisuse ning metsa mitmekülgse kasutamise võimaluse, rahuldades nii ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid kui kultuurilisi vajadusi. Riigimetsa säästvat majandamist tõestavad RMK-le omistatud kaks rahvusvahelist sertifikaati: FSC sertifikaat ja PEFC sertifikaat. Need sertifikaadid kinnitavad ka seda, et RMK raiemahud on pikaajaliselt kestlikud,“ lausus ta.
Rääkides koostamise lõppjärgus olevast RMK viie aasta arengukavast, ütles Marran, et oluline fookus on elurikkusel ja metsade ökoloogilisel seisundil. Selleks plaanitakse tema sõnul edasi arendada nii metsade kohta andmete kogumist kui ka RMK laiemat planeerimissüsteemi ning soovitakse suurendada segametsade osakaalu riigimetsas ja sobitada raieid paremini loodusesse. „See tähendab nii lageraies erinevate majandamisvõtete kasutamist kui ka lankide suuruse ja kuju paremat sobitumist loodusesse. Sest selge on see, et kõik RMK raied ei pea olema ristkülikukujulised ja kõikjal ei pea kasvama puhtkuusikud,“ ütles ta.
Marrani sõnul plaanib RMK teha järgmisel viiel aastal veel terve rea muudatusi nii keskkonnamõjude hindamises, planeerimises, riigimetsade kohta teabe kättesaadavuses, inimeste ja huvirühmade kaasamises, metsade süsiniku sidumise võime suurendamises, loodushüvede pakkumises kui ka organisatsiooni arendamises. „Ja lõpuks, aga mitte viimaseks: RMK jääb ka Eesti riigimetsasid majandama ja kvaliteetset toorainet turule tooma ja kindlasti panustama läbi oma dividendide ka Eesti riigi riigieelarvesse,“ ütles ta.
Ebasäästlik metsamajandus
Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus ütles oma ettekandes, et kõige agaramad metsaraiujad on Eestis metsafirmad. „Meie mudelid prognoosivad nende puiduvaru ammendumist ja sellega kaasnevat jätkuvat survet oma metsa seni hoidnud füüsilistele eraomanikele. Alates 2005. aastast on metsafirmade omanduses oleva metsamaa pindala Eestis kolmekordistunud. Enamikul metsafirmadest on seejuures PEFC-sertifikaat, mida juba mainiti, mis võimaldab varutud puitu müüa ja mida reklaamitakse jätkusuutliku metsanduse tõendina,“ ütles ta.
Lõhmus viitas oma ettekandes, et Eesti mets on juba pikalt vajanud abi. „Mis ühendab metsanduses puiduvaru vähenemist, negatiivset mõju kliimale, linnustiku vähenemist ja metsade avalike hüvede vähenemist? Neid ühendab see, et need on kõik säästliku metsamajanduse kriteeriumid või indikaatorid. Nende indikaatoritega on nagu inimese tervisega: inimene on haige juba ühe haiguse korral ja eriti muidugi mitme kaasuva haiguse korral. Neid näitajaid ühendab veel üks asi. Kõik need olid juba 2017. aastal kas teada või prognoositud,“ ütles ta.
Samuti kritiseeris Lõhmus Keskkonnaagentuuri tööd. „Ülioptimistlikku pilti Eesti metsade heast seisust on viimasel aastakümnel koos metsatööstusega esitanud riigi Keskkonnaagentuur. Metsatööstuse huvidest ma saan aru. Ja samuti ma hindan kõrgelt mitut konkreetset Keskkonnaagentuuri kolleegi. Aga asjaolu, et agentuur mitte ainult ei maganud 10 aasta jooksul maha kõikvõimalike mittesäästliku metsanduse näitajate ilmumise, vaid otsesõnu salgas neid aastaid, eristab meie Keskkonnaagentuuri selliste asutuste rollist tsiviliseeritud Euroopas,“ sõnas ta, et Keskkonnaagentuur peaks olema valvekoer, kes juhib tähelepanu probleemsetele keskkonnasuundumustele, mitte riikliku poliitika õigustaja.
Lõhmus märkis, et kui Eesti metsamajandus on juba pikemat aega olnud mittesäästlik ja midagi pole ette võetud asja parandamiseks, siis see on olnud riigi oluline otsus. „Ka kõigi seitsme avaliku ühiskondliku debati aasta jooksul on riigi keskne metsapoliitika ikkagi soosinud intensiivset, turumehhanismidest lähtuvat ja lühiperspektiivile keskendunud metsandust, mis on suurendanud metsateemalist polariseerumist, ebaõiglust ühiskonnas, on tekitanud vastuolu kliimaeesmärkidega ja on põhjustanud paljude loodusväärtuste kahjustamist,“ ütles ta.
Lõhmus sõnas, et mõistab loodushoidlike metsaomanike muret, kui nende poolt hoitud metsadesse kolivad raiutud maastikelt allesjäänud loodusväärtused ja kui looduskaitsjad üritavad õiguslike piirangute kaudu tagada vähemalt selle osa looduse säilimist, ning mõistab ka maaperede muret, kellelt kaob töö kohalikus puidutööstuses, millele ei jätku tooret või mille toodetele pole enam nõudlust.
[Küsimus õiglusest] ulatub suurettevõtete, sealhulgas RMK meeletutele mainekujunduskampaaniatele, millega on tapetud sisulist arutelu ja lahendusi.
„Aga küsimus õiglusest ulatub märgatavalt kaugemale kui küsimus, kui palju lubab seadus metsadest veel raiuda. See ulatub nende metsaomanikeni, kes on saanud üüratutel pindaladel erinevaid säästliku metsamajanduse väärtusi ja põhimõtteid rikkuda. See ulatub ettevõteteni, kes niimoodi varutud puidule rajasid oma äri ja selle laienemise plaanid. See ulatub suurettevõtete, sealhulgas RMK meeletutele mainekujunduskampaaniatele, millega on tapetud sisulist arutelu ja lahendusi. See ulatub rohesertifikaatide ja nime poolest rohelise äri mudeliteni, mille taustal looduse vaesumine aina süveneb,“ rääkis ta ja lisas, et fakte ei ole võimalik eriti hästi petta. „Ja see ulatub küsimuseni, kas meil on puudu teadmistest või tahtmisest faktidele otsa vaadata. See ulatub riigi ja selle juhtimiseni.“
Ebakindlad metsaandmed
Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor ja kliimaministri teadusnõunik Aveliina Helm ütles, et kliimamuutuste ja elurikkuse kao ohtu meie enda süsteemidele, metsadele ja majandusele ei tohi alahinnata. Tema sõnul on liigiliselt mitmekesised metsad need, mis tagavad vastupidavuse kliimamuutustele. „See, kuhu me liikumas oleme, on hoopis teistsugune Eesti kliima mõttes kui see, kust me tuleme. Ja seetõttu me peame ka kiiresti-kiiresti kohanema ja hästi targasti käituma. Võiks isegi öelda, et – ja teadlased kasutavad seda terminit päris palju – me oleme liikumas kaardistamata territooriumile. Selleks valmisolek saab olla ainult nõnda, kui me liigume sellesse uude tulevikku mitmekesiste süsteemidega,“ ütles Helm.
Helm ütles, et vana põline mets ei ole meie vaenlane ka siis, kui tema süsiniku sidumise võime pisut kahaneb. „Vanad metsad on lisaks süsiniku sidujale ka süsinikulaod ja suured elurikkuse hoidjad. Sellist ristikäiku vanade metsade vastu tuleb kindlasti vältida, nagu me vahepeal siin kuulnud oleme.“
Helm tõi esile vajaduse metsaandmete järele, milles saaks olla kindel. „Meil on täna endiselt riiklikes andmete kogumisel kohti, kus metoodika pole piisavalt lahti kirjutatud, nii et oleks võimalik aru saada, kuidas see ikkagi tekkis,“ lausus ta. „Riigikontrolli auditis oli ka peatükk metsaandmetest tervikuna, mis väga hästi avas samuti seda segadust, millega puutuvad kokku mitte ainult need, kes kuulavad, mis meie metsaga toimub, vaid ka need, kes sinna tõsiselt sisse vaatavad ja püüavad aru saada, kuidas see kõik on kokku tulnud.“
Helm rõhutas oma ettekandes ka vajadust tutvustada, rakendada ja toetada mitmekesisemaid metsamajandamise praktikaid. „Meil on vajadus tutvustada ja rakendada ja toetada mitmekesisemaid metsamajandamise praktikaid. [...] Meil on kas range kaitse või siis laseme nii nagu soovime, aga hästi palju vahepealseid võimalusi on ka,“ ütles ta.
Vajame kestlikku metsandust
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige, keskkonnakomisjoni kuuluv Tiit Maran ütles Riigikogu ees, et praegu on aeg, kui võiksime jõuda põlvkondadeülesele rahvuslikule kokkuleppele selles, kuidas me käsitleme metsa kui oma rahvuslikku vara kõikides tema funktsioonides. „Selleks on vaja riigimehelikku otsustust. Sellist, mis ei vaata ainult praegust hetke, aga ka tulevikku,“ ütles ta.
Marani sõnul on Eestis vaja kestlikku metsamajandamist. „Sisuliselt on ikkagi vajalik ühtlase kasutuse langi põhimõtte juurutamine enamuspuuliikide kaupa tulundusmetsas, et tekiks selgus, metsa kestlikkus üle põlvede ja see tekitaks kindlustunde. Kestlikkusega seostub paraku ka metsavarude hindamine,“ märkis ta ning lisas, et samuti tuleb lõpetada lageraie ja veerraie piiranguvööndites. „Tuleks toetada kindlasti püsimetsanduse arendamist nendel aladel, aga teise poole pealt nendesamade alade peal on palju erametsa omandusi, omanikke. Tuleks ka väga tõsiselt mõelda, kuidas kompenseerida seda, mis muudab ootuseid erametsaomanikele.“
Maran märkis, et metsa statistilise inventuuri andmed on juba aastaid näidanud Eesti metsa kogutagavara ja metsamaa keskmise hektaritagavara vähenemist. „Majandusmetsade tagavara ei tohi väheneda. See tähendab, et kui me jätame raiemahud samaks, siis paratamatult see varu ju väheneb. Ja see tähendab, et me tegelikult majandame hetkel metsa tuleviku arvelt. Loomulikult tuleks siia juurde arvestada ka seda, et kui me nii teeme, siis sellega kaasnevad süsinikutrahvid, mis veel suurendavad koormiseid tulevikku,“ sõnas ta.
Marani hinnangul tuleb seega otsustavalt mõelda, kuidas vähendada raiemahtusid nii, et meie metsa üldvarud ei väheneks. „Just sellisel kujul saaksid metsad tegelikult täita oma rolli läbi kõikide põlvkondade,“ lisas ta.
