Kuidas ja kui tihti sel suvel Tallinnas niidetakse?

Euroopa rohelise pealinna aastal peatas Tallinn põuaperioodil linnamaadel niitmise. See andis tõuke töötada välja uued põhimõtted, kuidas, kus ja kui tihti sel suvel niita.

„Haljasalade üldine niitmispõhimõte on selline, et 75% aladest niidetakse 1–2 korda aastas ja ülejäänud 25% niidetakse vastavalt vajadusele intensiivsemalt,“ kommenteerib Kristiina Kupper, linna maastikuarhitekt ning haljastus- ja keskkonnaosakonna juhataja. „See pole nii, et linn ei taha või ei viitsi niita või et meil pole raha ja sellepärast niidame harva. Oleme sellistele niitmispõhimõtetele tulnud täiesti teadlikult, sest teame, et nii on parim kogu linnale.“

Harvemini niitmise plussid

Harvemini niitmine on väga oluline elurikkuse seisukohalt, kuid mitte ainult. „Kui ka kõige väiksematel linnaelanikel, nagu putukatel ja kõiksugustel mullaelanikel, on linnas hea elada, siis on ka kõigil teistel. See tähendab, et mida elurikkam on linnakeskkond, seda tervislikum on see ka meile, inimestele. Loodus lihtsalt mõjub meile ja meil ei ole selles osas valikut. Teiseks: kuumade ilmade korral on kõrgem taimestus parem, sest see aitab jahutada linna ja seeläbi leevendada nn kuumasaare efekti.“

Mida elurikkam on linnakeskkond, seda tervislikum on see ka meile, inimestele.

Kuumasaare efekt tähendab linnakontekstis olukorda, kus asfalt neelab soojust ja haljastuse kaudu tekitatakse juurde niiskust ning alandatakse temperatuuri. Lisaks oli eelmisel aastal näha, kuidas madalaks niidetud rohi kuumade ilmadega ära kuivas.

Tallinnas on alates 2016. aastast kaardistatud kõik avalikud haljastusalad ja välja töötatud ka hooldusintensiivsuste (sisaldab ka niitmise intensiivsust) määramise metoodika.

„Niitmise intensiivsuse määramine sõltub neljast tegurist. Kus see haljasala on, milleks seda kasutatakse, mis on hoolduse eesmärk ja kuivõrd on see välja ehitatud. Näiteks, kui võrrelda Tammsaare parki Nõmmel asuva Vabanduse pargiga, siis ühes on selgelt looduslikkust rohkem, teine on tehnilisem,“ selgitab Kupper.

Niitmispõhimõtted on lihtsad: seal, kus pole vaja niita, seal ka ei niideta. Kindlasti vajavad sagedasemat niitmist näiteks mänguväljakute ümbrused ja kohad liikluses, kus kõrge haljastus häiriks vaatevälja. Samuti on intensiivsema niitmisplaaniga need alad, kus vohavad võõrliigid, nagu malts ja harilik tõlkjas, rahvakeeli tuntud kui Rakvere raibe.

Ekslikult arvavad ka paljud aiaomanikud, et linna heakorraeeskirjas on nõutud muru hoida maksimaalselt 15 cm kõrge, mis tähendab sagedast niitmist. Ent juba mitu aastat seda punkti enam eeskirjas ei ole. Selle asemel soovitab linn lasta ka aias elurikkusel areneda, kasutades selleks elurikka haljastuse kataloogi: haljastus.tallinn.ee.

Eelmisel aastal viidi Kesklinna linnaosas läbi ka niitmisteemaline küsitlus, millest selgus, et selle piirkonna elanikud eelistavad harvemini niitmist. „Tore, et selles osas on kesklinna elanike toetus olemas,“ kommenteerib Kupper. Lisaks sooviti samast küsitlusest teada saada, milliseid alasid konkreetselt linnakodanikud kasutavad ja milleks.

Kokku vastas küsitlusele 5000 inimest, mis näitab, et kesklinna rohealade käekäik on elanikele südamelähedane teema ning selle heakord kõnetab paljusid inimesi. Enamik küsitluses osalenuid ütles, et kasutavad rohealasid mitu korda kuus ja tihemini. Niitmise osas hindas enamik (76%), et rohealasid ei peaks niitma või kui niita, siis teha seda harva.

Eelmise aasta eksperiment

Eelmisel, Euroopa rohelise pealinna aastal niideti Tallinnas tavapärasest vähem. Kevade lõpus ja suve alguses oli sademevaene periood ja linn otsustas niitmise peatada. See aga viis liigirikkuseni, sest kiiresti vohavad taimed ei saanud piisavalt toitaineid. „Mulle isiklikult oli kõige suurem üllatus, kui palju oli meil harilikku raudrohtu. Kui teda on massiliselt ja tal lastakse õitseda, siis ta võib olla nädalaid väga dekoratiivne,“ ütleb Meelis Uustal.

Eelmise aasta õiterikkus paistis silma ka väliskülalistele. „Nii palju, kui mina välismaalastega kokku puutusin, kes rohelise pealinna raames Tallinna külastasid, siis ka nemad märkasid Tallinna õiterikkust. Meenub ka Soome maastikuarhitektide seltskond, kes meid külastasid ning mainisid, et muutus oli juba alates sadamast märgatav.“

Mis saab niitudega?

Tallinnas on ka üle 400 hektari looduslikke niite, mis vajavad hoolt. Selleks, et hoida neid võsastumast ja kaitsta sealset elurikkust, plaanitakse neid tänavu niita kord aastas augustis. Uut niitmisplaani katsetatakse sel aastal 20 kuni 50 hektari peal. „See on meile hetkel jõukohane ja loodame, et saame nendel aladel õige tööstiili kätte,“ kommenteerib Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti looduskaitse juhtivspetsialist Meelis Uustal.

Tema sõnul on viimased aastakümned olnud Eestis kasutusel valdavalt purustamise ja hekseldamise stiil. „Kõik, mis maha niidetakse, on sinna jäänud pisikeste tükkidena maha.“ Uus niitmisstiil tähendab aga seda, et kõik, mis maha niidetakse, viiakse niidult kas kohe või siis mõne päeva möödudes ära.

„Meil on plaanis Tallinna territooriumil asuvad kõrgema väärtusega niidud taastada ja sellepärast on oluline, et kõik, mis maha niidetakse, viidaks sealt ka ära. See tähendab, et toitained viiakse minema ja see avaldab mõju kiirekasvulistele ning näljastele taimedele, mis tavaliselt vohavad. Samal ajal jäävad need, kes ei vaja palju toitaineid, piltlikult öeldes kõrvenõgeste all kängu. Sageli ongi nii, et toitainetevaesemal niidupinnasel kasvavad värvikirevamad, mitmekesisemad ja inimsilmale ilusamad taimeliigid. Need on nii taime- kui ka üldse elustikurikkamad,“ räägib Uustal.

Kõrgem rohi, vähem puuke

Ka niitmissagedus on neil niitudel tavapärasest väiksem. „Niidame neid alasid maksimaalselt kuni kolm korda aastas.“

Uustal ütleb, et vastupidiselt levinud arusaamale mõjutab harvem niitmine negatiivselt ka puukide arvukust – kõrgema rohuga niitudel on puuke vähem kui madala muruga platsidel. „Puugid on need, kes on kliimamuutusest võitnud. Neile meeldivad soojemad talved, kus maapind ei külmu korralikult ära ja lumi tuleb peale. Seepärast on puuke kõikjal,“ selgitab Uustal. „Puuk ei ole toiduahela tipus, ka temal on vaenlased olemas. Neid söövad erinevad selgrootud, ämblikud, ämblikulaadsed tegelased, mardikad ja linnud. Sageli võib olla ka nii, et puuk imeb verd selle küljest, kes teda toiduks tarvitab. Mida looduslikumaks niidud jätta, seda rohkem on seal ka puugi looduslikke vaenlasi, mistõttu väheneb sel alal puukide arvukus.“

Uustal rõhutab, et harva niidetud niidualal jäävad puugid alles, kuid kõikide eelduste kohaselt on neid seal pigem vähem.

Miks on kasulik vähem niita?

Paljud linnad on loobunud intensiivsest niitmisest, sest intensiivne niitmine vähendab linnade elurikkust ja loodushüvesid.

Sage niitmine ei sobi tolmeldajatele, kellel on meie ökosüsteemis tähtis roll. Õistaimed vajavad kimalasi, mesilasi ja liblikaid paljunemiseks ning ilma nendeta ei saa viljuda ka paljud taimed, mis on olulised inimeste toidulaual.

Niitmata muru ja niit alandavad ka temperatuuri tõhusamalt kui niidetud muru ning säilitavad dekoratiivsuse ka pikema kuumalaine vältel. Niit vähendab kuumasaare efekti, samuti võtavad niitmata alad paremini vastu sademevett.

Arvestades, et kliimamuutuste tõttu muutub ka meie kliima heitlikumaks ja prognoositakse rohkem kuumalaineid või üleujutusteni viivaid vihmavalinguid, on nii kuumasaare efekti leevendamine kui ka võime paremini vihmavett omastada linnades aina olulisemad.

Tallinna linnas on palju elurikkust – meie kõrval elab putukaid, linde, erinevaid loomi – ning seega on oluline ka neile elupaiku pakkuda. Hoiame meid ümbritsevat loodust ja lubame rohul kõrgemaks kasvada ning õitseda. Sellega teeme teene nii endale kui ka loodusele.