Tartu linnaarhitektid pealinnas alustavale kolleegile: „Peatänav tuleb ära teha!“
(128)Pealinn saab üle pika aja endale linnaarhitekti. Delfi uuris praeguselt Tartu linnaarhitektilt Jiří Tintěralt ja 11 aastat sama ametit pidanud Tõnis Arjuselt, mida nemad Tallinnas alustavale kolleegile soovitavad.
Tihti on nii, et kui Tartus midagi hästi läheb, siis peetakse edu põhjuseks just seda, et Tartul on linnaarhitekt. Delfiga vestelnud linnaarhitektide sõnul ei sõltu ükski protsess ühest inimesest, kuid linnaarhitekt kannab sümboolset väärtust ja esindaja rolli. Temaga saab suhelda, samastuda või talle vastanduda.
Pealinnas alustavale kolleegile soovitasid Tartu linnaarhitektid, et ta ei lahendaks üksikuid suuremaid probleeme, vaid looks arusaadava kultuuri ja süsteemi, mille alusel läbipaistvalt otsuseid langetada. Linnaarhitekt peab tegelema tervikpildiga, selgitama, miks praegune linnaruum on selline, nagu see on, ning pakkuma lahendusi. Loomulikult koos meeskonnaga.
Tartu linnaarhitektide hinnangul hakkavad Tallinna kolleegi suurimad küsimused olema vanalinna saatus, tänavaruumi ümbermõtestamine, valglinnastumine ja ruumiline segregatsioon.
Lisaks tasuks võimalikult palju jääda seotuks mingi muu tegevusalaga. Kui ametnikutöö jääb linnaarhitekti ainsaks väljundiks, siis praeguse Tartu linnaarhitekti sõnul hakkavad keskkonna tajumine ja tegutsemisviis paratamatult muutuma.
Tartu linnaarhitektide hinnangu järgi saavad Tallinna kolleegi suurimateks küsimusteks vanalinna saatus, tänavaruumi ümbermõtestamine, valglinnastumine ja ruumiline segregatsioon.
Ühised linnaruumiga seotud mured
Kuigi linnade suurus ja eeldused erinevad, arvasid Delfiga vestelnud Tartu linnaarhitektid, et Tallinnal on sarnased probleemid nagu Tartul.
Esiteks, vanalinna saatus. Mõlemas linnas on kesklinnal, eriti vanalinnal, järjest vähem funktsioone. Tallinna vanalinn on suuresti muutunud turistide teenindamise kohaks, mis on Tintěra arvates väga kahjulik. Nii vähe inimesi ei ole Tallinna vanalinnas tema teada pärast põhjasõda veel elanud.
Seal võiks elada, töötada, poest endale sinki ja leiba osta – kõik sellised tavalised funktsioonid, mis teevad linnast linna, võiksid vanalinnas ka olla.“
Kui Tallinna vanalinnas kohtab palju välisturiste, siis Tartu vanalinn on pigem linnasisese meelelahutuse päralt. „Kui vanalinnas kõndida ja päriselt vaadata neid maju, siis on heal juhul esimene korrus mingi kõrtsi või poega sisustatud, aga üleval need aknad on pimedad,“ tõdes Tintěra. „Vanalinnas seisavad pikki aastaid tühjana paljud majad. Ministeeriumid on ka vanalinnast välja kolinud,“ lisas Tintěra. Ta tõdes, et Tallinna vanalinnale on vaja uut visiooni, et tuua sinna uusi funktsioone. „Seal võiks elada, töötada, poest endale sinki ja leiba osta – kõik sellised tavalised funktsioonid, mis teevad linnast linna, võiksid vanalinnas ka olla.“
Teiseks peab Tartu linnaarhitekt pealinna tulevase kolleegi üheks suurimaks katsumuseks seda, et Eestis on viimase kolme kümnendi jooksul tehtud kõik selleks, et tänav oleks võimalikult mugav autoga liiklemiseks. „Kõik teised tänava funktsioonid me kuidagi surusime kõrvale. Tänav on palju rohkemat kui lihtsalt liikumistrajektoor,“ tõdes Tintěra. Linnaarhitekti ülesandeks saab tänavaruumi ümbermõtestamine ning tervikliku ja meeldiva linnaruumi loomine. Peatänav saaks tema hinnangul olla uue linnaruumi kujundamise eesrindlik näide.
Kõige akuutsem probleem Tartus ja Tallinnas on Arjuse ja Tintěra arvates valglinnastumine. Järjest enam inimesi kolib linna piiridest väljapoole, tekitades nõnda vajaduse rohkem liikuda autoga, sest enamik olulisi teenuseid saadakse kätte siiski linnast. Linn saab aga oma arengut mõjutada ainult enda piirides ning ümberkaudsete valdadega koostöö on valglinnastumise probleemi lahendamisel võtmetähtsusega.
Ligi hiilib süvenev segregeerumine
Kui kolme eelmise probleemiga seisab silmitsi ka Tartu, siis on Tallinnal ajas süvenev ruumilise segregatsiooni probleem, mis vajaks Tartu linnaarhitektide hinnangul kindlasti tähelepanu. Järjest rohkem jõukaid inimesi kolib ühte kohta ja teistesse kohtadesse jällegi vähem jõukamad. Tintěra selgitas, et segregatsioon põhineb arusaadavalt sellel, et pärast nõukogude aega pidi avalik sektor andma erasektorile võimalikult palju funktsioone. „Arendajad on enamasti erasektoris ja me arendame nii Tartut kui ka Tallinna selle põhjal, mis toob kõige rohkem tulu arendajale. Sellesse loogikasse võitlus mingi segregatsiooni vastu üldse ei sobi,“ nentis Tintěra.
Renoveerimisralli võiks Arjuse arvates olla üks võimalus ruumilist segregeerumist leevendada. Näiteks Tallinna „mägede“ probleem on tema hinnangul see, et seal on üsna ilmselgelt võimalikud ainult ühesugune elamisviis, sest kortermajad on ühetaolised ja võrdlemisi suured. „Nii koondubki kokku hästi palju sarnase profiiliga leibkondi. Aga selleks, et see mikrokliima oleks seal mitmekesisem ja inimesed kohtuksid erinevate inimestega, peaks planeeringuga tagama, et seal piirkonnas paikneb mitmekesine valik elamufunktsioone,“ ütles Arjus.
Segregatsiooniprobleemi linnaarhitekt kindlasti üksi niisama kiiresti muuta ei suuda.
Häid näiteid segregatsiooniprobleemi lahenduste kohta leiab nii mõnestki Euroopa linnast. Aarhusis Taanis kujundas linn ümber 1960ndatel rajatud magalarajooni, kus oli tohutu palju probleeme, ka segregatsiooniga seotuid. Loodi keskväljak ja peatänav, mille äärde rajati häid avalikkusele mõeldud asutusi, nagu kohalik raamatukogu, linnavalitsus, spordihooned, haridusasutused. Lisaks rajati piirkonda erisugust elamisviisi toetavaid hooneid: moodsamaid kortereid, ridaelamuid, eramulaadseid maju. Arjus tõi esile, et mitmekesisus kogu selles ruumis on tänu linna initsiatiivile suurenenud ja aitab segregatsiooniprobleemi päris palju lahendada. „See vajab väga julget sekkumist,“ lisas Arjus.
Tintěra sõnul saab segregatsiooni vastu võidelda ka nii, nagu seda tehakse Skandinaavias, kus suures osas arendab mingeid alasid avalik sektor erasektori investeeringuid kaasates, aga ikkagi omandit hoides. Või hoopis nagu Pariisis, kus eraarendajatele jäetakse arendusest mingi osa, et elukohad oleks madalama või kindlaks määratud üüriga. „Need lahendused on mõlemad Eesti ühiskonna praegustest arusaamadest väljaspool,“ ütles Tintěra ja tõdes, et segregatsiooniprobleemi linnaarhitekt kindlasti üksi niisama kiiresti muuta ei suuda. „Need probleemid niikuinii süvenevad ja millalgi ilmselt jõuame selleni, et midagi peaks kardinaalsemalt muutma,“ ütles ta. „See kindlasti pole tõepoolest ühe inimese või linnaarhitekti positsioon, aga ta võiks nendest teemadest rääkida.“
Julgust katsetada!
Mõlemad linnaarhitektid tõdesid, et Tallinnas võiks rohkem erisuguseid ruumilahendusi katsetada, sest katsetamine on Tartu linnaruumi nii mõnegi positiivse muutuse toonud. Arjus tõi näiteks, et autovabaduse puiestee algatamine on Eesti avalikus ruumikultuuris märkimisväärne saavutus.
Ruumimuutusi on hästi raske inimestele selgitada, lihtsalt sõnades ja pildis ei saada sellest aru.
„Sellisel kujul ja sellises mahus ajutisi ruumikatsetusi ei olnud tegelikult Eestis senimaani tehtud. See oli päris muljet avaldava mõjuga ja see diskussioon, mis ühiskonnas tekkis, oli päris kõva. Mitmes vaates diskussioon, mitte puhtalt positiivne, vaid diskussioon peabki olema mitmepoolne ja eripalgeline,“ ütles Arjus ja nentis, et avalikus sektoris julgetakse liiga vähe eksperimenteerida. „See on ühest küljest tõesti arusaadav, sest kuidas mängid nii-öelda rahva rahaga, et vaadata, kas õnnestub või ei õnnestu,“ ütles ta. „Ent kui katsetus on tehtud teadlikult piiratud ajaraamis, piiratud ressurssidega ning selgelt vaadatakse ka tulemusi, siis ma arvan, et tuleb rohkem julgustada selliseid katsetusi ellu viima.“
Eriti oluline ongi katsetada just ruumiteemadega, ütles Arjus. „Ruumimuutusi on hästi raske inimestele selgitada, lihtsalt sõnades ja pildis ei saada sellest aru. Sa võid küll vaadata ilusat või koledat pilti, aga lõpuni ei saa aru, kuidas see ruumimuutus sind mõjutab, kuidas sa liigud seal teistmoodi või kuidas sa tunned seda teistmoodi,“ sõnas ta põhjenduseks, miks tuleb ruumi muutmist katsetada ka päriselus, ruumiliselt. Ka autovabaduse puiesteele tekkis alguses tohutu vastuseis – miks seda on vaja teha, tekib ummik, ärid lähevad pankrotti, sest autoga ei saa enam ligi ja nii edasi. „Aga siis, kui see käima läks, ütlesid ka esialgu skeptilised olnud inimesed, et see oli eriti kihvt. Nad ei saanud sellest tekstis aru. Ja see on hästi arusaadav, mispärast ongi oluline ruumimuutusi katsetada rohkem ruumis.“
Mõlemad linnaarhitektid julgustasid Tallinna peatänava projektiga edasi minema. Tintěra arvates võiks just see olla huvitav ja vajalik katsetus. „Enne kui hakatakse päris peatänavat välja ehitama, võiks tõepoolest katsetada. See oleks ideaalne koht, kus päriselt proovida, mis toimib ja mis ei toimi,“ lausus Tintěra.
See tänav ei saa korraga läbi lasta nii palju autosid kui praegu ja olla hea avalik ruum. Need kaks asja ei lähe kokku, sest hea avalik ruum ei saa olla seal, kus on müra nii vali ja tolmu nii palju.
Peatänava projekt pandi seisma, sest väideti, et tekib selline liikluskaos, mis takistab ühissõidukite liikumist Pärnu maanteel. „Aga keegi ei tea seda. Äkki võiks siis kuidagi ajutiselt liikluskorraldust muuta ja anda inimestele näiteks suvel paariks kuuks põhjust seal tänaval olla ja vaadata, mis toimib ja mis mitte. Kui tekib liikluskaos, siis saab pärast proovida teistmoodi,“ pakkus Tintěra.
Peatänava projekt on Tintěra hinnangu järgi siiski keeruline ettevõtmine, sest seal põrkuvad arusaamad, millist funktsiooni peaks tänav kandma. „Peatänava arhitektuurikonkurss on ka viis-kuus aastat vana, ehk kuigi ideekavand oli tollal väga hea ja tõepoolest ajast ees, siis ma julgen uuele linnaarhitektile soovitada võib-olla alustada seda protsessi uuesti. Või vähemalt vaadata ideekavandit praeguse pilguga, kas saab sama ideekavandiga edasi minna või on vahepeal mingid arusaamad muutunud ja tuleks alustada uuesti,“ ütles Tintěra. Ta selgitas, et Eestis on viimase kümnendi jooksul inimestel tegelikult tekkinud ootus või arusaam, kuidas kvaliteetne linnaruum võiks välja näha.
„Peamine probleem tõepoolest see, et see tänav ei saa korraga läbi lasta nii palju autosid kui praegu ja olla hea avalik ruum. Need kaks asja ei lähe kokku, sest hea avalik ruum ei saa olla seal, kus on müra nii vali ja tolmu nii palju.“ lisas Tintěra.
Linnaarhitekt kujundab oma tõsiseltvõetavuse
Septembris Arjuselt Tartu linnaarhitekti teatepulga üle võtnud endise Valga valla arhitekti Tintěra sõnul on teda uues ametis toetanud see, et Tartul on alati olnud linnaarhitekt ja tal on linnas tugev kuvand.
Väga tihti on nii, et ruumiga seotud otsuseid tehakse kohtades, kus ruumiga seotud inimesi ei ole laua taga.
„Väljaspool linnavalitsuse struktuuri võetakse minu argumente tõsiselt. Linnastruktuuri sees on see teistmoodi, sest igal spetsialistil on oma kindel kitsas valdkond, vaatenurk ja argumendid,“ ütles Tintěra. Otsuseid langetatakse väga erinevatest vaatenurkadest lähtudes ja mõju linnaruumile on ainult üks vaatenurk. Mida näiteks üks ametnik peab õigeks, see ei pruugi linnaarhitekti hinnangul linnaruumile hästi mõjuda. Tintěra arvas, et nii peabki olema.
Tartus muutus palju siis, kui linnaarhitekt sai osakonna juhatajaks. Tähtis on muu hulgas see, mis positsioonil on arhitekt organisatsiooni hierarhias, märkis Arjus. „Osakonna juhina oled igal nädalal ka koos teiste osakonna juhtide ja abilinnapeadega laua taga. Lihtsalt juba selline jagatud infoväli on hästi oluline punkt. Väga tihti on nii, et ruumiga seotud otsuseid tehakse kohtades, kus ruumiga seotud inimesi ei ole laua taga,“ tõdes Arjus.
Tinteragi arvas, et oluline on otsustajatele selgitada, kuidas mingi otsus keskkonda mõjutab. Probleem tekib, kui otsustamise hetkel pole see vaatenurk üldse kajastatud, ja selleks ongi vaja linnaarhitekti. „Minu arvamus ei pea alati peale jääma, sest on ka teised aspektid, mis otsustuse hetkel on olulised.“ Küll peab olema võimalik igal vajalikul hetkel oma sõna sekka öelda. „Linnaarhitektil polegi midagi muud kui tema argumendid. See on tema põhiline töövahend.“
See ei ole üks kunstnik, kellel on visioon, mille elluviimiseks peavad nüüd kõik kummardama.
Arjus peab linnaarhitekti töös oma mõtete edastamist samuti oluliseks. „See ei ole üks kunstnik, kellel on visioon, mille elluviimiseks peavad nüüd kõik kummardama. See on ikkagi väga suur dialoog, väga selged kokkulepped ja visioonide sõnastamine, mis toimub ikkagi koosloomes, mitte ühe visionääri peas,“ ütles Arjus.
Arjus võrdles linnaarhitekti tööd projekteerimisprotsessi näitel, kuhu on kaasatud tohutu hulk inimesi. Kõigepealt on tellija, linn, kes määrab tingimused, trassivaldajad ütlevad, kuhu peab minema kaabel, kuhu peab minema toru. Üks insener joonistab karkassi, teine tegeleb ventilatsiooni, kolmas valgustusega, neljas teeb arvutusi konstruktsiooni jaoks ja nii edasi. „Lõpuks paneb selle paketi kokku ikkagi arhitekt. Niimoodi ongi arhitekte alati koolitatud, et tema peab olema selline eri osaliste vahel tõlkija ja kokkusiduja,“ rääkis Arjus. „Nii et mõnes mõttes on linnaarhitekti roll sarnane.“
Nii Arjus kui ka Tintěra tõid esile, et linnaarhitekti teadmiste jõudmine otsustajateni oleneb paljuski tema positsioonist linna struktuuris.
