06.11.2024, 13:58
Pudeli teekond jäätmest aardeni – mida sina saad selleks teha?
Kas teadsid, et plastpudel laguneb looduses õhuga kokkupuutes 50–80 aastat, maa sisse maetuna aga 500–1000 aastat. Plekkpurgil kulub selleks aga looduses 200–500 aastat ja klaaspudeli lagunemisaeg on siiani selgusetu, kuna keegi pole seda protsessi nii pika aja jooksul jälginud. Nii ongi lihtsam tuua kõik taara kogumispunkti, et igaüks neist saaks elada edasi ... uue pudelina. See, mis algab lihtsast tagastamisest, muutub osaks suuremast süsteemist, mis säästab meie resursse ja keskkonda.
90% Eestis ringluses olevast pandipakendiga taarast tuuakse taarapunkti: kõik need plast- ja klaaspudelid ning plekkpurgid saavad uue elu mõne järgmise joogi taarana. Kuidas koguda aga kokku ka see viimane pudel kümnest, mis täna taarapunkti ei jõua, see on Eesti Pandipakendi tegevjuhi Kaupo Karba sõnul „miljoni euro küsimus“.
„Vanast pakendist uue tegemine on keskkonnale palju sõbralikum, sest see nõuab vähem materjali ja energiat võrreldes uue pakendi valmistamisega. Kui võtta näitena aluseks 1,5-liitrise PET-pudeli tootmine, on uue pudeli tootmine 32% suurema süsinikujalajäljega kui taaskasutatud materjalist sama pudeli tegemine,“ selgitab ta.
Selle aasta üheksa kuuga on Eesti Pandipakend kogunud ja ringlusse suunanud hämmastavad 272 miljonit ühekordse kasutusega pakendit. See tähendab, et kokku on kogutud 11 miljonit pandipakendit rohkem kui eelmisel aastal sama aja jooksul. 2005. aastal loodud pandisüsteem on muutnud Eestimaa metsad ja mererannad silmanähtavalt puhtamaks ja kogu selle aja jooksul on kokku kogutud ning taaskasutusse suunatud üle viie miljardi pandiga joogipakendi.
Pudel sündigu uuesti pudelina
„Reaalsus peaks olema selline, et iga naftast valmistatud plastpudel peaks liikuma võimalikult palju kordi tagasi taarapunkti, kus ümbertöötlemise järel jõuab see uude ellu taaskord pudelina. Pandisüsteemiväliste pakendite puhul võib heal juhul juhtuda, et plastpudelina elu alustades jätkab see oma teed hoopis tekstiilina, seejärel näiteks mingi komposiitmaterjalina ja edasi läheb lihtsalt prügilasse või põletusse. Joogipudelina on võimalik sama taarat aga mitmeid kordi „taaselustada“ ja hoida toorainet samas elutsüklis. Klaaspudeliga on see ring veel eriti ilmne, kuna klaasi saab „peaaegu“ lõputult ümber töödelda, sama seis on ka alumiiniumpurkidega,“ selgitab Eesti Pandipakendi tegevjuht.
Kui tooraine – plast, metall, klaas – on pakendina toiduainetööstuse ringluses, on ta väärtusahelas palju kõrgemal kui näiteks tekstiilina. Ning on veel üks väga oluline põhjus, miks on oluline taara kokku korjata: pakend saadakse pandisüsteemi kaudu kätte puhtana, see pole muude jäätmetega kokku puutunud ehk määrdunud. See tagab, et taarapunkti toodud pudelite ja purkide ringlussevõtu protsent on väga kõrge – reaalselt saabki öelda, et iga pudel jõuab tagasi pudelina.
„Skandinaavia taaratootjad on näiteks pahased suurte riidetootjate peale, kes turundavad end rohelistena, rääkides, kuidas müüvad vanadest ümbertöödeldud pudelitest toodetud riideid, kuid enda jäätmetega üldse ei tegele. Samas võtavad ringlusest ära teise valdkonna väärtuslikku toorainet. Pange tähele, et tekstiilist pudeleid teha ei saa, vähemalt selliseid, mida oleks võimalik tänases ringluses kasutada,“ lisab Karba. Kui plastpudelid ja metallpurgid liiguvad ümbertöötlemiseks hetkel kõik Eestist välja, siis klaaspudelid töödeldakse ümber osaliselt ka Eestis – täpsemalt Järvakandi klaasitehases.
Eesti Pandipakend on Euroopa edulugu
Väide peab paika, sest enne süsteemi loomist 2005. aastal oli taara tagastus aastati kõikuv ja jäi u 40–70% juurde. Konkreetne rahaline motivaator ja üle Eesti toimiv ühtne kaupluste abiga loodud masinapark taara tagastusele tõstis selle protsendi kiiresti 90%-ni. Kuidas siit edasi kasvada, see ongi nüüd peamine küsimus, millega Karba oma meeskonnaga iga päev tegeleb.
„Hetkel kaotame ühe pudeli kümnest kuhugi ära, kuid ka see oleks vaja kätte saada: kordades efektiivsem ja loodusele parem on see ümber töödelda. Loomulikult on selle viimase 10% hulgas ka loomulikku kadu, sest mõni satub Iru prügipõletusahju, mõni jääb lihtsalt kolikambrisse seisma, klaaspudelitesse villitakse kodus uusi jooke, plasti kasutatakse garaažis jne. Loetletule lisaks kaob veel arvestatav hulk taarat – kuhu see kaob, ei teagi,“ räägib tegevjuht.
Kuidas aga motiveerida seda viimast pudelit kümnest ka tagasi tooma? Võimalik, et selleks on vaja põlvkonnamuutust ja arengut üldises teadmises. Võimalik, et aitakski lihtsalt laiem teavitus, et pudel saab uue elu uue pudelina: Sakust saab A. Le Coq ja Coca-Colast jällegi näiteks Värska.
„Tarbijauuring näitas, et 60% sellest taarast, mis kogumispunkti tagasi ei jõua, visatakse lihtsalt minema. Koduses olukorras on ka see aspekt: kui viskad ära pudeli, siis jääb sul saamata kümme senti tagastuselt, pluss pead ka prügiveo eest maksma,“ mainib Karba.
Mõtle järgmisel korral oma joogipudelist kui millestki enamast kui lihtsalt üks kasutatud pakend. Võta seda kui võimalust anda oma panus ja muuta taaskasutus reaalsuseks. Pudelid ja purgid ei ole lihtsalt tühjad anumad – need on väärtuslik tooraine, mis saab uue elu, kui me anname neile selle võimaluse. Üheskoos loome süsteemi, kus vähem on rohkem: vähem prügi looduses tähendab rohkem puhast vett, puhtamat õhku ja paremat keskkonda. Meie valikud ei mõjuta ainult tänast, vaid ka homset, ja see on põhjuseks, miks taara tagastamisele panustatud väike samm toob suure muutuse. Nii et kui jood oma lemmikjoogi lõpuni, ära unusta – lihtne taara tagastamine aitab kaasa puhtamale ja jätkusuutlikumale homsele.
Igast pandimärgiga purgist ja pudelist saab teha uue. Säästa loodust. Too taara tagasi!
