ARVAMUS | Ornitoloog: inimene peaks ehitama tuulikud enda, mitte lindude pesitsuspaika
(31)Eestisse kavandatakse lähikümnendeil sadu uusi tuulikuid, seega peab meil olema tarkust nende asukohad valida selliselt, et veel säilinud loodus, sealhulgas linnud, ülemäära ei kannataks.
Maismaale tuuleparkide ehitamiseks sobiva asukoha valimisel arvestatakse peamiselt inimeste, lindude ja nahkhiirte vajadustega. Inimene on aru saanud, et maapõuest ammutatud kütuseid ahju ajades kaugele ei jõua ja tuuleenergia on fossiilsete kütuste asendamiseks üsna hea valik.
Inimene on ka ainus liik, kes saab tuuleparkide arendamisel arvestada teiste looduslike liikidega. Teiste liikidega arvestamist nõuab ka seadus, iseasi, kas seda tõsimeeli tahetakse ja alati osatakse teha. Kuidas inimene saab arvestada lindudega tuuleparkide rajamisel?
Võin kinnitada, et levinud arusaam tuulikutest kui lindude ja nahkhiirte suurest ohust ei vasta enamasti tõele.
Olles veetnud tuuleparkides linde jälgides ja hukkunud linde otsides kümneid päevi, võin kinnitada, et levinud arusaam tuulikutest kui lindude (ja nahkhiirte) suurest ohust ei vasta enamasti tõele. Jah, linde hukkub igas tuulepargis, aga linde hukkub ka mujal, näiteks koduakende vastu lennates või kirsiaias inimeste pandud võrkudesse kinni jäädes.
Kindlasti tuleb alati enne tuulepargi asukohavaliku otsuse langetamist prognoosida, missugused liigid ja kui palju isendeid võib just selles paigas kahju kannatada. Kui tuulepark on juba püsti pandud, tuleb teha järelseire, et tegelik olukord ja mõju lindudele välja selgitada.
Linnud on erinevad, mõned neist targemad kui arvame
Uuringutega on selgunud, et arvatust palju vähem hukkub tuuleparkides hanesid, sookurgi ja luiki, kuigi need linnud on pesitsusvälisel ajal suurtes parvedes ja võiks eeldada, et neid hukkub palju. Näiteks Soomes ehitati tuulepark 500-600 isendi suuruse sookurekogumi igapäevaste lendude teele, toitumispõldude ja ööbimisveekogu vahele, kuid kaheaastase uuringu jooksul ei leitud ühtegi hukkunud sookurge.
Siiski on linnuliike, keda tuulikud rohkem ohustavad. Need on eelkõige röövlinnud, kellest mitmed liigid ei väldi tuulikute lähikonnas lendamist, mõned kahlajad ja ka metsakanalised. Viimati mainutud hoiavad üldiselt tuulikualadest eemale, aga oma elupaika jäädes kipuvad lendama vastu tuulikutorni, sest hele tuulikutorn näib õhuna. Küll aga näiteks kakkude puhul me ei tea veel, kas ja kui palju nende arvukus väheneb, kui tuulikuid nende elupaika ehitada.
Lindude hukkumist saab vähendada värvides tuulikulabad või -torn ümbritsevast keskkonnast eristuvaks.
Kümne aasta tagune põhjalik kaheaastane uuring toona Eesti suurimas tuulepargis Paldiskis näitas, et ainus kaitsealune liik hukkunute hulgas oli kolmandasse kaitsekategooriasse kuuluv suitsupääsuke. Eesti rahvuslind on siiski kaugelt kõige rohkem kannatanud hoopis maamajapidamistes loomapidamise lõppemise tõttu, kuid hinnanguliselt pesitseb meil neid siin jätkuvalt 50 000 - 100 000 paari.
Teistest liikidest leiti uuringu käigus hukkununa erinevaid värvulisi: pöialpoissi, punarinda, musttihast, põldlõokest jt, suurematest lindudest sinikael-parti, hõbekajakat ja kalakajakat. Arvestades tuulepargi suurust (18 tuulikut) ja asukohta rannikul oli hukkunud linde eeldatust vähem. Ühegi nimetatud liigi puhul ei saa öelda, et üksikute isendite hukkumine ohustaks liigi käekäiku piirkondlikult või Eesti mastaabis tervikuna.
Inimene saab vähendada lindude hukkumist ja ennetada elupaigakadu
Lindude hukkumist saab vähendada tuulikulabade või -torni värvimisega ümbritsevast keskkonnast eristuvaks. Ka Eestisse püstitatavate tuulikute puhul on siin-seal oodata tumedaks värvitud labaga masinaid. See on röövlindudele hea, aga samal ajal muudab tuulikud ka inimestele rohkem silmatorkavaks.
Norras tehtud uuringu järgi hukkus aga 70% vähem merikotkaid, kui tuuliku üks laba oli osaliselt mustaks värvitud. See on lootustandev tulemus ja võib edukaks osutuda ka teiste päeva-röövlindude puhul, aga vajab veel kinnitamist uute uuringutega. Kanaliste puhul on hukkunud lindude arv vähenenud, kui ümbritsevast keskkonnast eristuvaks on värvitud tuulikutorni alumine osa.
Inimesed tahavad, et tuulikud oleks neist võimalikult kaugel. See tähendab aga metsa- ja soomassiive, kus on rohkem loodust ja erinevaid linnuliike. Kui inimesed tõukavad tuulikud oma kodu juurest metsa, tähendab see iga tuuliku kohta 1,5-2 hektari metsa raadamist, uute teede ja tuulikute montaažiplatside, sageli ka kuivendussüsteemi kraavide rajamist. Iga tuuliku ehitamine metsa võtab elupaiga kuni paarikümnelt linnupaarilt ja mõjutab ümbruskonnas veel palju rohkemaid.
Eelistatud on juba inimtegevusest puudutatud maastikud
Eesti Ornitoloogiaühing mõistab, et fossiilsete maavarade kasutamisega kaasnevat mõju kliimamuutusele ja seda kaudu ka lindudele tuleb püüda vähendada ning taastuvenergeetikale üleminekule pole alternatiivi. Samas on meie metsadel ja soodel süsinikku talletavate ökosüsteemidena kliimamõjude leevendamisel ülioluline roll ning need võiksid ideaalmaailmas jääda tuulikuparkideta.
Ornitoloogiaühingu seisukohast on eelistatumad tuuleparkide rajamise alad juba inimtegevusest puudutatud maastikud, näiteks endised kaevandusalad. Viimaste puhul on küll oluline, et need linnumagnetitena toimivate märgalade lähedal ei asuks. Mõju lindudele on väiksem ka põllumajandusmaastikel. Kõige suurem linnumõju on vahetult rannikul, metsades ja rabaservades.
Ornitoloogiaühingu seisukohast on eelistatumad tuuleparkide rajamise alad juba inimtegevusest puudutatud maastikud, näiteks endised kaevandusalad.
Kindlasti tasub esmalt kaaluda tuulikute rajamist inimeste, mitte lindude elupaikade lähedusse. Eestisse kavandatakse lähikümnendil sadu uusi tuulikuid, seega peab meil olema tarkust nende asukohad valida selliselt, et veel säilinud loodus, sealhulgas linnud, ülemäära ei kannataks.
